Kõik minu töötajad armastavad mind ehk valed, mida juhid endale sisendavad

Töötajad ei pruugi sinu säravaid mõtteid millekski pidada. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Me usume, et inimesed armastavad meid ja et meil tulevad asjad hästi välja. Raske on endale tunnistada, et oleme mõnikord ebaõnnestumistes ise süüdi. Lihtsam on endale valetada. Forbes kirjutab kuuest valest, mida paljud juhid endale pidevalt sisendavad.

Ma olen ratsionaalne ja teen faktidel põhinevaid otsuseid. Niimoodi meeldib meile mõelda. Inimkäitumise uurijad aga on tuvastanud, et inimesed ei käitu isegi mitte ligilähedalt nii ratsionaalselt kui nad arvavad seda tegevat. Sama on ka faktipõhiste otsustega – me usume, et teeme neid, kuid uuringud on näidanud, et inimesed kalduvad pöörama rohkem tähelepanu kergesti kättesaadavale informatsioonile, uskuma edulugusid ning unustama ebaõnnestumisi.

Ma olen üle keskmise. Kuidas sa ennast hindad? Tõenäoliselt sa lihtsalt arvad end olevat. Nagu ka enamik inimesi enda kohta arvab. Sedagi on näidanud paljud uuringud.

Mina muutun, konkurents on sama. John von Neumann on üks ajaloo suurimaid matemaatikuid. Samas oli ta ka silmapaistvalt vilets pokkerimängija. Ja nimelt sellepärast, et kuigi ta arvutas paremini kui keegi teine, ei arvestanud ta seda, mida tegid tema vastased. Frustratsioon õhutas teda leiutama mänguteooriat.

Sama probleemi kohtab ka kõikjal ärielus. Peetakse suuri strateegiakoosolekuid, kuid väga harva planeeritakse stsenaariumi ehk et otsuseid tehakse statistikal põhinevalt, kuid jäetakse mängust välja konkurentide käitumine.

Minu töötajad armastavad mind ja mina inspireerin neid. On mitu uuringut, mis näitavad, et ülemuste ja alluvate arvamused on väga harva kooskõlas. Ehk et su naljad ei pruugi tunduda töötajatele kuigi naljakad, nad ei pea sinu ideid nii säravaks, kui sa ise, ja võib-olla peavad nad sind mõnikord koguni rumalaks.

Mul on olemas õige informatsioon. Meie aju on programmeeritud tegema kiireid otsuseid ning esmane kättesaadav info on seejuures määrava tähtsusega. Me kaldume esmasele infokillule otsima juurde teavet, mis kinnitaks meie arvamust või ettekujutust ning ignoreerima vastupidiseid fakte.

See pole minu süü ja ma olen ära teeninud toetuse. Kui asjad lähevad positiivselt, tunneme ennast õigustatult hästi. Järelikult oleme töötanud palju ja targalt. Usume, et meid tuleks tunnustada ja oleme pettunud, kui tunnustust ei tule.

Kui aga asjad ei suju nii hästi, on alati süüdi olud ning meid ei peaks karistatama.

Selline mõtlemine on hämmastavalt levinud. Ning see ei puuduta ainult juhte, sest mõelge vaid töötajatele, kes on (oma arvates) alati väärt palgatõusu, kuid mitte kunagi palga kärpimist.