Hollandlane Vene ärist: karud ei luura akna taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi enamasti kardavad välismaalased Venemaa puhul, et tegemist on sünge ja kõleda kohaga, kus karud luuravad akna taga, on tegelikkus Lighthouse Russia juhi Jeroen Kettingi sõnul märksa helgem.
Hollandi päritolu Ketting on Venemaal elanud 1994. aastast ning kinnitab, et ei vahetaks hetkel Venemaad ühegi teise koha vastu.
«Kuigi Venemaa kultuuri puhul teatakse palju ka positiivset, mõeldakse Venemaast enamasti hirmuga. Kui lennuk Moskvas maandub, siis on lääne äriinimesed hirmul ja higiste pihkudega ning tõenäoliselt poleks neil midagi selle vastu, kui lennuk otsa ringi keeraks,» rääkis Ketting.
«Inimesed mõtlevad maffiast, kardavad, et kindlasti on vaja kuulikindlat vesti ja karud luuravad ümber maja.» Kettingi sõnul on Venemaal kindlasti palju negatiivset, aga seda on kõikjal.
Äri ei saa seal teha aga Põhja-Euroopa viisil. Kõige olulisemad on isiklikud suhted. Venemaal ei ole häid institutsioone, mis ladusalt töötaksid ja seepärast peavad inimesed üksteisele lootma. Sellepärast loovad inimesed enda ümber usaldusringi ja kõik probleemid lahendatakse selle sees.
Samas ei maksa äritegemisel unustada, et isegi, kui teisel pool lauda istuvad sõbrad, on nad ennekõike oma huvide eest väljas. Läbirääkimistel alati üks pool võidab ja teine kaotab ning mingeid vahepealseid variante Venemaal ei tunnistata.
Venemaa puhul on väga oluline jätta inimestele edukas mulje ja seepärast ei näita keegi üles nõrkusi. «Sa ei saa minna koosolekule vanas ülikkonnas ja viksimata kingadega. Isegi väga edukad inimesed ei saa seda endale lubada. Hollandis käivad kõige rikkamad inimesed kõige hullemini riides. Venemaal mitte kunagi,» rääkis Ketting.
«Kui sa sõidad vana autoga, ei võta sind keegi tõsiselt. Protestantlikus Hollandis ei ole vahet, mine koosolekule kasvõi jalgrattaga.»
Seepärast ei tohi kunagi välja näidata ka nõrkusi, rääkida sellest, mida oleks võinud teha paremini, või mille poolest sinu konkurendid etemad on. Kui Vene äripartner saab aru, et sind ei ole enam vaja, heidetakse sind lihtsalt kõrvale.
Tegemist on väga autoritaarse riigiga ning ka äris teevad kõik otsused direktorid või omanikud. «Seal ei ole ettevõtete sees kombeks asju arutada nagu Euroopas. Ka minu töötajad vaatavad minu poole, et «sina oled boss ja otsusta». Kuigi ma püüan neid kaasata, ei õnnestu see alati. »
Samuti tuleks Kettingi sõnutsi silmas pidada Vene äri lühikest ajahorisonti. Näiteks ei mõtle keegi pensionile enne 65. eluaastat, enne seda kulutatakse nii palju kui võimalik. See tähendab samas, et 70 protsenti sissetulekust läheb tarbimisse ja eelolevatel aastatel kasvab eratarbimine kiiremini kui riigi majandus, mis on suurepärane võimalus kõigile, kes tahaksid midagi Vene turul müüa.
Kuna vigade näitamine on keeruline, on lihtne ka oma äripartnerite uhkust haavata. Kui toonitada äripartnerite puudujääke, ei pruugi neid inimesi enam kunagi näha.
Vaatamata kõigele on tegemist väga ahvatleva turuga. Sel aastal on Venemaa majanduskasv umbes 3,5 protsenti. Lõviosa sellest tuleb tarbimise kasvu arvelt. Järgmise viie aasta jooksul kasvab eratarbimine Venemaal umbes 5 protsenti aastas.
Praegu sõltub Venemaa käekäik nafta hinnast ning kui nafta hind langeb, käib ka Venemaa käsi kehvasti. Samuti ei ole rubla alati nii stabiilne, kui ta võiks olla. Lisaks sellele on probleeme vananeva rahvastikuga. «Isegi, kui Venemaaga on asjad kehvasti, tõuseb ta alati üles,» oli aga Ketting kindel.