Enn Tosso: väike on ilus

Enn Tosso. Foto: Laura Oks

Sellest on nüüd juba tubli kaks kümnendit möödas, kui Eestis algas suurte majade buum. Ma ei räägi siinkohal ainult «lollidekülast», mis on oma pompoossuses omaette nähtus.

 Jutt on 1990ndatel alguse saanud põhimõttest, et maja peab olema suur, no igal juhul suurem kui naabril. Kes ei saanud kohe suurt maja osta, otsustas juurdeehitise või suisa teise korruse kasuks. Kõik, mis oli suur, tundus ilus, isegi siis, kui nägi välja maitsetu. Sest suurus näis moodne ja vastandus nõukaaegsele kasinusele.

Selline põhimõte kestis lainetena kuni kinnisvarabuumini ning sai lõpuks hoobi viis aastat tagasi, mil ideele «suurem on parem» tuli aeglane ja piinarikas lõpp. Suuri maju lihtsalt ei ostnud keegi.

Praeguseks olemegi probleemi ees, et buumi ajal tehtud detailplaneeringud – mida tehti õige palju ja väga optimistlikus toonis – järsku enam kuhugi ei kõlba, kuna on liiga suured ja kulukad. Arendajatel tuleb jälle otsast alata keerulise ja vaevanõudva teekonnaga ning teha uued detailplaneeringud, sedakorda pisikesed ja armsad. Ja eelkõige säästlikud.

Suurelt mõtlemise ajad kinnisvaraturul on möödas, ent kinnisvara pole mitte ainuke näide, vaid kriisiaastad on loonud uue suuna igas eluvaldkonnas, muutunud on mõtteviis.

Suur lihtsalt pole enam moes, suur näitab ka seda, et sa ei oska majandada ning oled rumal. Väike pole mitte ainult säästlik, vaid moodne, sest säästlik olla ongi moodne, isegi kui raha oleks kulutamiseks piisavalt.

Eestlasele nii kallid asjad – maja, koer, auto – ei pea olema enam suured, võimsad ja uhked, vaid moes on pisike.

Väikeautod ja pisikesed majad eeldavad muidugi ka väikest koera, kes mitte ainult ei vaja vähem ruumi ja vähem süüa, vaid lihtsalt sobib sinna paremini.

Selline «väike on ilus»-suhtumine süveneb ning jõuab üha sügavamale meie elustiili.
Aina enam reklaamitakse toiduaineid lausega «nüüd saadaval ka väiksemas pakis». Mõistetav on tuua turule näiteks väiksem hapukoorepakk, sest hapukoor läheb tõepoolest ruttu pahaks. Veidi irooniline on juba Kalevipoja šokolaadi reklaam, kus toonitatakse, et nüüd on ka väike tahvel müügil, ning reklaampildil on Kalevipojal pihus pisikene mõõk justkui taskunuga.

Isegi kui vaadata kõige ebatõenäolisemat osa meie elus, kus väike ja vähe võiks olla moes – nimelt õllemüüki –, näeme samuti muutusi. Suured plastpudelid on küll alles, ent neid ei reklaamita enam, Saku ei too esile liitrist Originaali.

Üha enam on moes osta päris pisikesi õllepudeleid-purke, mitte isegi pooleliitriseid. Ja seda teevad poes ka need sakris mehed, kes alla liitrist anumat varem ei tunnistanud. Väike on lihtsalt moes!