Majandushoop: Swedbank lõi kokku, kui palju Venemaa sõja tõttu raha kaotab

Vene rublad. Foto: Tairo Lutter

Swedbanki ökonomisti Marianna Rõbinskaja sõnul ei ole täide läinud Venemaa Ukrainas alustatud sõja puhkedes tehtud ekstreemsed prognoosid, et Venemaa majandus langeb, küll aga on sanktsioonid hakanud mõjutama Venemaa eelarvet, kuigi mitte sõja rahastamist.

Swedbanki ökonomist Marianna Rõbinskaja selgitas, et kõrged energiahinnad täiendasid korralikult Venemaa eelarve tulusid eelmisel aastal – riigieelarve tulud suurenesid 10 protsenti, sealjuures laekus nafta ja gaasi tulusid 28 protsenti rohkem võrreldes aasta varasemaga. «Samas on Venemaa kulud samuti oluliselt tõusnud – tervelt 26 protsenti –, kuna Venemaa suurendas aasta lõpus sõjalisi kulutusi. Sõja otsesed kulutused suurenevad sel aastal 17 protsendini kõikidest kulutustest, kuid oluline osa sõjakuludest on suure tõenäosusega teiste eelarve valdkondade vahel ümber jaotatud, mistõttu on need tegelikkuses veelgi kõrgemad. Venemaa riigirahanduse prioriteet on sõja rahastamine,» selgitas ökonomist pressiteates.

Lääneriikide kehtestatud sanktsioonid vähendasid Rõbinskaja selgitusel detsembris Venemaa naftaekspordi mahtu 12 protsenti ning Saksamaa poolt naftajuhtme kaudu impordi peatamine detsembri lõpus suurendas ekspordimahtude langust hinnanguliselt veel 5 protsenti. «Peamiselt on aga India ja Hiina suurendanud naftaoste Venemaalt ja mahtude langust alates jaanuarist kompenseerinud. Euroopa Liidu naftatoodete embargo võib kaasa tuua aga Venemaa nafta ja naftatoodete ekspordimahtude edasise kasvu Aasiasse. India võib kasutada võimalust osta odavat Vene naftat ning eksportida rafineeritud naftatooteid läände. Kui Aasia nõudlus Venemaa nafta järele nende võimaluste toel veelgi kasvab, võib see lõpuks vähendada Uralsi allahindlust Brenti toornafta suhtes, suurendada Venemaa naftaekspordi mahtu, mis omakorda võimaldab Venemaal suurendada oma naftatulusid,» hoiatas ta.

Ökonomist märkis, et 2023. aasta eelarveseaduses sätestatud keskmine barreli hind 70 dollarit näitab, et Venemaa on otsustanud selle eesmärgi saavutamiseks jõuliselt tegutseda. «Vastuseks hinnalaele blokeeris Venemaa veebruaris oma toornafta müügi riikidele, kes seda järgivad, lubades aga teatud erandeid. Kuid seni, kuni Venemaal puudub suutlikkus oma toornaftat iseseisvalt tarnida, ei ole keelul sisulist mõju. Jätkates Uralsi hinna tõstmise katseid, teatas Venemaa, et kärbib alates märtsist 500 000 barrelit päevas ehk 5 protsenti oma toodangust. Samas leevendab USA plaan vabastada naftavarud oma strateegilistest varudest Hiina kasvavast nõudlusest tingitud hinnasurvet,» tõi Rõbinskaja välja.

Venemaa gaasiekspordi maht kukkus eelmisel aastal 25 protsenti ning nüüdseks on ka gaasihinnad tunduvalt alla tulnud. Euroopa tarbijate asendamiseks on Venemaa teatanud infrastruktuuri arendamisest Aasia suunal, kuid sellist langust on Rõbinskaja sõnul lähiajal täielikult asendada tõenäoliselt võimatu, kuna gaasiekspordi ümbersuunamine nõuab aega ja suuri investeeringuid.

Venemaa rahandusministeeriumi hinnangul langevad nafta ja gaasi tulud sel aastal 23 protsenti. Sanktsioonidega kehtestatud hinnalagi Venemaa toornaftale on 60 dollarit barreli kohta ning Venemaa toornafta Urals kaupleb kehtestatud hinnalaest madalamal. Detsembrist oli keskmine sulgemishind 51 ning jaanuaris 48 dollarit barreli kohta. Hetkehind võis ökonomisti selgitusel jaanuaris langeda ka alla selle.

Venemaa ülejäänud kaks toornaftat Sokol ja ESPO, mis on orienteeritud peamiselt Aasia turule, kauplevad praegu 70 dollari lähedal, ESPO 69,64 dollarit, Sokol 74,79 dollarit. «ESPO ja Sokol kokku annavad vaid umbes 8 protsenti India Venemaa toornafta impordist, samas kui Urals moodustab enamuse. Hiina ostab ESPO toornaftat torujuhtme kaudu pikaajaliste lepingute alusel, aga ka hetkehinna alusel mereveo kaudu. Kuigi Venemaa kasutab nafta ekspordiks nii enda kui ka Iraani varilaevastikku, puudub Venemaal võimekus oma naftaeksporti täies ulatuses ise transportida ning hinnalage oma naftatulude kaitseks vältida. Ulatuslik allahindlus Uralsi naftale tähendab ka seda, et selle ekspordist ei tehta täiendavaid sissemakseid Riiklikku Varahaldusfondi. Selle asemel kasutatakse juba olemasolevaid vahendeid saamata jäänud nafta- ja gaasitulude katmiseks,» selgitas Rõbinskaja.

Kui eelmisel aastal jäi Venemaa riigieelarve defitsiiti tema sõnul hinnanguliselt 2,3 protsendiga sisemajanduse koguproduktist (SKP), ootab Venemaa rahandusministeerium, et riigieelarve jääb defitsiiti ligikaudu 2 protsenti ka sel aastal, ent kuna Venemaa tõenäoliselt jätkab ulatuslike sõjakulutustega ning keskmine nafta hind tuleb eelarves prognoositust madalam, võib eelarve puudujääk kujuneda tunduvalt suuremaks.

«Venemaa rahandusministeeriumi andmetel kasutatakse defitsiidi katmiseks peamiselt siseriiklikku laenamist. Valitsus koos Venemaa Keskpangaga kaaluvad pikaajaliste võlakirjade emiteerimist, et pakkuda elanikkonnale pikaajalist säästmise võimalust. Paraku mäletavad aga paljud siiani, milliste tagajärgedega lõppes sarnane meede 1990. aastatel. Ühtlasi on ühekordne kaevandusmaksu tõus gaasiettevõtetele jõus sel ja järgneval kahel aastal. Ka väetiste ja söe tootjaid ootab sel aastal kõrgem maksukoormus. Osa koormusest langeb ka kodumaistele tarbijatele, kelle jaoks tõusid gaasitariifid 8,5 protsenti eelmise aasta detsembris. Lisaks kaalub valitsus ettevõtete kasumite erakorralist maksustamist vabatahtlike sissemaksete kujul. Samuti kaetakse defitsiiti Venemaa Riikliku Varahaldusfondi kaudu,» loetles Rõbinskaja.

Ta lisas, et arvestades, et ekspordimahud jäävad sel aastal muutumatuks või langevad, samal ajal kui eelmisel aastal tugevaima löögi saanud import hakkab taastuma, toob netoeksport tänavu tõenäoliselt negatiivse panuse SKPsse. «Valitsuse tohutud investeeringud sõjatööstusesse ja majandusse aitavad aga SKP kasvule kaasa. See tähendab, et Venemaa majandus võib sel aastal vaid veidi langeda või hoopis kasvule pöörduda, riigieelarve tulud saavad aga tugeva löögi,» võttis Rõbinskaja kokku.