Ida gigandi kahvatu lõpp. I osa

Foto: Shutterstock

Teise maailmasõja lõpu eel panid liitlased USAs Bretton Woodsis kokku sõjajärgse maailma rahasüsteemi. Seda aitas muuhulgas kujundada ka Eesti päritolu majandusteadlane Ragnar Nurkse. Sellegi poolest polnud Eestil võimalik neis olulistes sündmustes kaasa rääkida. Siin valitses sootuks teistsugune meeleolu.

1944. aasta suvel toimunud Bretton Woodsi konverentsil osales ka Nõukogude Liidu delegatsioon. Kuigi NSVLi kaal maailmakaubanduses oli küllaltki väike, õnnestus neil välja kaubelda soodsad tingimused laenude saamiseks. Samuti said nad õiguse rubla ümber hinnata ning pidid vastloodud Rahvusvahelisse Valuutafondi (IMF) tegema väiksema kulla sissemakse.

Tähelepanuväärne on see, et IMF lubas Nõukogude Liidul hoida osa selle käsutusse antud kullast New Yorgi asemel Moskvas. Lepingute ratifitseerimiseni Nõukogude võim 1945. aastal aga ei jõudnudki – enne seda jõudsid suhted läänega jaheneda.

Rahata süsteem?

Sõjatandriks muutunud Eestis lükati samal ajal käima protsessid, mis vaba maailmaga sugugi kokku ei läinud. Ajakirjanik Villu Zirnask kirjeldab oma Eesti Panga ajaloost kõnelevas raamatus 1944. aasta pangandust väljavõttega Postimehest: “Eesti NSV vabastamiseks saksa okupatsioonist alustasid Eestis uuesti tegevust maailma võimsama panga, NSVLi Riigipanga kontorid ja osakonnad, kes alates 1943. aastast NSVLi Rahvakomissaride Nõukogu loal teostavad hoiuste vastuvõtmist elanikkonnalt. /---/

Anda oma vabad säästud meie sotsialistliku riigi käsutusse, olla Riigipanga hoiuraamatu omanik ja aidata sellega kaasa riigi sõjalise jõu tugevdamiseks ning sõja läbi kannatada saanud majanduse taastamiseks, on auasi ning aukohus igale Nõukogude Liidu kodanikule.”

Algas sundkollektiviseerimine, millega eraomand järk-järgult inimestelt riigi kätte koondati. Kommunistide esialgne plaan oli raha majandusest üldse kaotada, aga hüperinflatsiooni kibedad vitsad näitasid üheselt, et rahata pole võimalik majandust üles ehitada. 1947. aastal läbi viidud rahareform (10st rublast sai üks rubla, hoiused parema kursiga) aitas mõnevõrra majandust normaliseerida. Samal ajal kehtestati toidu- ja tarbekaupadele ühtsed riiklikud hinnad.

Õhust võetud valuutakurss

Zirnask kirjutab, et juba 1961. aastal tuli okupantidel taas tegelema hakata rubla ostujõu tõstmisega, sest inflatsioon mõjutas kaupmeeste ja panga tööd. Paberraha lugemine võttis lihtsalt liiga kaua aega – NSV Liidu Riigipanga raamatupidamises tuli tihti tegeleda 14 või 15-kohaliste arvudega. Jällegi vahetati rublad uute vastu kursiga 10:1. Seekord puudutas see kogu käibel olevat valuutat. Tõsta sooviti ka rubla kullasisaldust, aga valuuta kullaks või mõneks teiseks valuutaks vahetamine oli sisuliselt võimatu.

Kui alates 1950. aastast vastas ühele dollarile neli rubla ja 0,22 grammi kulda, siis 1961. aastal kehtestas Nõukogude Liit kursid, mille järgi vastas ühele dollarile 90 kopikat ja 0,99 grammi kulda.

Reaalsuses oli rubla aga oma väärtust kaotanud, sest uued kursid ei vastanud tegelikule ostujõule. Selle tõttu loobuti lääneriikide valuutade suhtes varem kehtestatud kurssidest. Kuna kapitalistlike riikidega niikuinii ei kaubeldud ning reisimine oli pea võimatu, ei mõjutanud see muutus tavalist inimest vähemalgi määral.

NSV Liidu Riigipank ei mänginud majanduses olulist rolli, vaid käitus plaanikomitee tootmisplaanide kontrollija ja rahastajana. Riigipank kontrollis, et ettevõtted tarniksid plaanijärgse koguse kaupu ning makseid tehtaks plaanis ette nähtud alustel. Kõik rahalised tehingud käisid läbi riigipanga. Näiteks maksti selle kaudu töötajatele vastavalt plaanile palkasid. Mingisugusest rahapoliitikast rääkida ei saa, sest hinnad ja tootmismahud määras plaanikomitee.

Üha süvenevad probleemid

Villu Zirnask kirjeldab oma raamatus “Eesti Pank”, et see tõi kaasa kaks ajas süvenevat nähtust. Esimene neist oli ettevõtete vaheline rahata kaubandus – tihti juhtus, et ühele ettevõttele eraldati liiga palju üht ja liiga vähe teist tootmissisendit. Ülejääki müüa polnud võimalik, seega tuli seda teiste ettevõtetega vahetada, sest muidu polnud võimalik plaani täita. Sageli tuli neis tehingutes mängu ka isiklik kasu.

Teine nähtus oli katteta sularaha ringlusesse laskmine. Kuna poeletid olid tühjad ning inimestel polnud suurt midagi osta, jäi suur osa palgana välja makstud sularahast lihtsalt inimeste kätte. Kuna pakkumine ei jõudnudki nõudlusele järele, tuli riigipangal pidevalt raha juurde trükkida, mis omakorda suurendas kaupade puudujääki. Hindasid ei tõstetud, sest need olid riiklikult kinnitatud.

Kuigi kapitalistlike riikide pangasüsteem erines Nõukogude Liidu omast pea täielikult, kõneleti sellest siiski ka Nõukogude Eesti meedias. Zirnaski andmetel räägiti enamasti riikidevahelistest vastuoludest valuutakursside määramisel, Bretton Woodsi süsteemi lagunemisest ja USA rollist maailmamajanduses. Rahapoliitika jäeti kõrvale – see olnuks Nõukogude inimesele liiga kauge teema.

Ajal, mil lääne pangandus tegi läbi märkimisväärse arengu, vajus Nõukogude rahasüsteemi aina sügavamale mülkasse. Nii jätkus see 1987. aastani, mil plaanimajanduse osatähtsus hakkas Mihhail Gorbatšovi reformide järel vähenema. Selle asemel hakkas üle liidu levima isemajandamise idee.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!