/nginx/o/2017/12/15/7408223t1h7242.jpg)
Alustasin kampaania ettevalmistamisega pärast jõule, kuigi teadjamad ütlesid, et on juba lootusetult hilja. Kuivõrd astusin erakonda alles novembri lõpus, siis ei olnud mul suhtevõrgustikku ega ka tutvusi noortekogus, et leida noori, kes võiksid abistada. Kutsusin appi Kristiina Esopi, kellega koos olime Sõlekeses tantsinud ja kes oli nende asjadega varem kokku puutunud.
Nutune algus
Detsembris kaardistasin valdasid ja seda, kas ma kuskilt kedagi tunnen. Seis tundus nutune. Töötasin läbi kõikide Harju- ja Raplamaa valdade kodulehed, et leida avalikke üritusi, kuhu imbuda. Kirjutasin ajalehtedele ja pakkusin end esinema ettevõtlusorganisatsioonidele.
Kristiina helistas rahvamaju läbi ja leppis kohtumisi kokku. Valmistasin ette teemad, mis võiksid inimesi huvitada.
Kui väga palju kirju välja saadetud, hakkasin saama üllatavaid vastuseid. Näiteks Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus teatas, et neil on poolaasta koolitusplaan juba täis. Vaatasin kodulehelt – suhteliselt hõre näeb see välja.
Kummaline – oma töös näen pidevalt, et peamiseks probleemiks konkurentsiõiguslike rikkumiste puhul on ettevõtjate teadmatus – nüüd pakun, et teen ettevõtjatele koolituse tasuta, ja seda ei soovitagi? Hiljem selgus, et organisatsiooni juhib teise erakonna liige.
Ajalehed teatasid, et mingist hetkest nad poliitikute artikleid enam ei avalda ja mõnes lehes läheb arvamuslugude avaldamine tasuliseks. Erinevad tele- ja raadiosaated informeerisid, et nad poliitikuid enne valimisi ei tutvusta.
Kuidas siis valija saab teada kandidaatidest, kui meedias löögile ei pääse? Kokkuvõttes võin öelda, et ei kurda enda pildile pääsemise üle, sest mingist hetkest hakkas ajakirjandus minu vastu ise huvi tundma. Samuti jätkasin artiklite kirjutamist kohalikesse lehtedesse ja oma blogisse.
Nendesse rahvamajadesse, kus valda juhitakse teise erakonna poolt, ma oodatud ei olnud. Kohtasin ka omalaadset turu jagamist erakonnakaaslaste poolt – see on minu kants, ära siia tule. Kui selles vallas inimesed sind nii armastavad, ei peaks teisi kandidaate ju kartma?
Paarist vallast teatati, et andestust, aga me soovime ainult esinumbreid. Kui sa oled aga ringkonnas kolmas ja üleriigilises nimekirjas 21., järelikult ei ole sa mitte keegi.
Kohtumised valijatega
Jaanuari alguses algasid kohtumised valijatega. Esimesel kohtumisel oli kolm inimest: üks kohaletulnu ja kaks rahvamaja töötajat, kel oli minust lihtsalt kahju. Sellele vaatamata kulus kaks tundi väga meeldivalt – rääkisime erinevatest probleemidest, muredest, lahendustest ja muust.
Ei suutnud kordagi mainida, et valige mind. Etteruttavalt võin öelda, et ei suutnud seda teha kuni lõpuni. Lootsin vaid, et inimesed võiksid ise selle peale tulla.
Aga selle esimese kohtumise juurde tagasi tulles – hiljem helistati tagasi, et tulge uuesti – reklaami pole vaja, me ajame ise inimesed kokku, et nad saaksid teada, et tegu on toreda inimesega, keda tasub valida.
Kuigi kohtumised mulle istuvad, on need siiski üsna kurnavad. Mitu korda päevas lähed täiesti võõrasse kohta, kus sa ei tunne mitte kedagi. Üldjuhul võetakse hästi vastu, sest paljudes kohtades tunnistatakse, et nad pole elus ühtegi kandidaati varem näinud.
Tavaliselt on seltskonnas alati üks meesterahvas, kes tuleb sind paika panema – tema teab täpselt, kuidas asjad on. Vaieldes saab paremini oma seisukohti esile tuua, seega mulle sellised inimesed meeldivad.
Mul ei ole õrna aimugi inimeste erakondlikust kuuluvusest, seetõttu võtan kõiki vaidlusi ja vestlusi tõsiselt, kuigi hiljem teadjamad seletavad, et see või teine on paadunud vastaserakonna austaja, kellele ei ole mõtet aega raisata. Usun siiski, et alati on mõtet.
Nii mõneski rahvamajas pakkus juhataja, et meil on regulaarsed eakate koosviibimised ja võite sinna esinema tulla. Tundsin end kui sissetungija, kes saabub teiste korraldatud peole ja hakkab oma jutuga koosviibimist segama. Juhatajad aga kinnitasid, et eakatel on hea meel, kui keegi neid külastab. Püüdsin olla üle tundest, et olen pealetükkiv.
Soovitatakse, et võiksin kaasa võtta esinejad, sest selliselt tuleb inimesi rohkem kokku. Ei lähe selle ideega kaasa kahel põhjusel – esiteks, ei taha kampaaniale arutult raha kulutada ja teiseks, mulle tundub see valija petmine, kui meelitan nad kohale laulu-tantsu-trummimänguga, aga ise hüppan kulisside tagant välja sõjahüüdega «Ahaa! Olete mul käes! Nüüd räägime poliitikast!».
Kui ütlen ausalt, et räägin nendel teemadel, siis pole vaja põdeda, et inimesed tulevad kohale muudel põhjustel ja pettuvad, kui nende kultuurilist elamust poliitikaga segama hakkan. Korra siiski oli mul võimalus osaleda ühe kaaskandidaadi üritusel, kus laulul oli kandev roll. Võrdluseks – kui minu üritustel oli kõige rohkem 10–20 inimest, siis sellel oli ligi 200.
Ühe tantsuansambliga peo korraldasin ka ise. Tavapärastel kohtumistel tundsin end tunduvalt mugavamalt – meeleolu oli töine ja asjalik, kuigi kohati pingeline. Peol ei osanud olla, sest ei teadnud, kas inimesed tulid bändi või minu pärast.
Erakonna organiseeritavatest üritustest proovisin osaleda peaminister Andrus Ansipi kohtumistel valijatega ja nn silmabussi tuuril. Viimane oli erakonna loodud võimalus tasuta silmi kontrollida, kus siis ühtlasi sai kandidaatidega juttu rääkida.
Peaministri kohtumiste graafik oli väga tihe ja vahetumat suhtlust inimestega seetõttu ei tekkinud. Samuti ei saanud teised kandidaadid eetriaega. Mis olekski teistel öelda, kui inimestel on võimalus kohtuda peaministriga.
Tänavakampaania mulle ei istunud – jällegi vabatahtlikkuse loogika pärast. Kui ma tõkestan inimese tee kaubanduskeskusesse küsimusega, kas ta on juba valinud, on see tema jaoks pealesunnitud vestlus.
Teine lugu oleks ilmselt olnud, kui poe juures oleks olnud püstitatud telk – kui inimene juba tuleb telgi juurde, kas jagatava nänni või uudishimu pärast, on ta seda teinud vabatahtlikult.
Jagatav materjal
Mulle tundus, et poliitikute poolt postkaste ummistav materjal rändab otsejoones prügikasti. Mul oli kahju sellele raisatud puudest, seetõttu olin esialgu väga otsepostituse vastu. Ometi mõistsin peagi, et mind tõepoolest ei tunne keegi ja nagu eelnevalt mainitud, oli valijateni pääsemine mõneti raskendatud. Seetõttu otsustasin ennast tutvustava materjali siiski teha.
Aga kui juba teha, siis korralikult. Teha selline trükis, mida oleks huvitav lugeda ja mida ei taha kohe ära visata. Nii töötasimegi paari sõbraga välja kavandi, mida erakond aitas teostada. Trükises olid minu põhimõtted, intervjuu, isa kirjatükk, lugu minu vanavanaisast, kellel oli Eesti iseseisvumisel oma roll, huvitavad faktid minust, soovitused kuuelt inimeselt ja fotod.
Pean tunnistama, et mulle resultaat meeldis. Hiljem sain valijatelt tagasisidet, et seda lugedes nad mõistsid: see on meie kandidaat.
Lisaks tegin taskukalendrid, mida ei jaganud eriti kellelegi. Suures osas seetõttu, et inimestega suheldes lihtsalt unustasin.
Suhtlus valijatega
Jagatavas materjalis oli mu e-posti aadress ja paar nädalat enne valimisi hakkasin ka kirju saama. Valijatele vastamine võttis üksjagu pingutust ja aega. Enamik küsimusi oli põhjalikult ettevalmistatud ja üks inimene palus suisa kirjutada inglise keeles, et hinnata kandidaadi rahvusvahelise suhtluse võimekust. Tegin kõik trikid kaasa ja püüdsin kõigile vastata.
Oli ka paar sellist kirja, kus sõimati, et ma polnud materjalis jätnud telefoninumbrit. Kummaline – inimene, kes mind selle eest hurjutas, kirjutas ise e-posti aadressilt pastel123@hot.ee ega soostunud ütlema oma nime.
Paaril valijal oli ka juriidiline mure, milles nad abi soovisid. Siin võib kurioosumina tuua ühe külavanema, kes pöördus üsna põhjaliku probleemiga ja käis intensiivselt kõige kiiremal ajal peale, millal ometi jõuan asjaga tegeleda.
Kui öösel pärast rasket päeva hakkasin tema probleemi lahendama, sattus sellele peale poliitikas teadjam sõber, kes informeeris, et tegemist ei ole mitte ainult teise erakonna liikmega, vaid isikuga, kes kandideerib ka ise riigikogu valimistel. Mina ei oleks osanud kedagi sellises nahaalsuses kahtlustada. Algaja värk.
Arvestades, et suur hulk valijaid hääletas elektrooniliselt, on sotsiaalmeedia nendeni jõudmiseks ilmselt kõige õigem kanal. Aga pean ütlema, et kui muidu olen üsna aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis valimiste ajal tõmbasin tagasi. Esiteks ei meeldinud mulle soovitus püüda lisada Facebookis sõbraks võimalikult palju Harju- ja Raplamaal elavaid inimesi. Iseennast kellelegi peale pressida ei tundunud paslik.
Kui inimene, keda ma ei teadnud, tahtis minu sõbraks saada, siis selle vastu ei olnud mul midagi. Teiseks aktiviseerusid valimiste ajal sotsiaalmeedias muidu passiivsed (kandideerivad) inimesed ja mulle tundus, et eeter on samalaadsetest sõnumitest tiine ja millegi lisamine ainult tekitab vastikustunnet. Nii olingi tavapärasega võrreldes üsna tasa.
Kui e-hääletus algas, hakkasin saama positiivseid kirju inimestelt, kes teatasid, et nad on mind valinud. Mõni põhjendas, miks ta mind valis, mõni andis kaasa nõuandeid, mõni jällegi oma nägemuse sellest, millega võiksin tegeleda.
Kokkuvõttes andsid sellised kirjad lootust, et saan siiski rohkem hääli, kui ainult oma perekonna omad. Ent oli ka selliseid teateid, kus inimesed informeerisid kurvastusega, et tahaks, aga ei saa mind valida. Näiteks üks inimene avaldas nördimust, et ma ei olnud tema piirkonna kandidaat. Ja seetõttu valis ta hoopis Eiki Nestori. Nii palju siis maailmavaate järgi valimisest.
Valimispäev
Kui valimispäev oli käes, ei osanud ma enam suurt midagi teha. Käisin vennalapsega teatris ja tegelesin üle pika aja muude eluliste asjadega. Valimispeole jõudes olin pisut kohmetu ja kohkunud, sest mõistsin: suur häälte arv tähendab paljude valijate usaldust ja järelikult ka ootusi. Mida kõrgemad ootused, seda suuremad võivad olla pettumused.