Iisraellased võivad küll teistega koos Araabia kevade teemadel arutleda, kuid enamikule neist seostuvad Lähis-Idas puhkenud rahvarahutused siiski pigem külmade tuuleiilide ja sügisnukrusega.
Araabia kevad tekitab Iisraelis külmajudinaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühe arvamusküsitluse valguses usub 56 protsenti iisraellastest, et araabiamaailma sündmused on «Iisraeli jaoks halvad» – peaaegu kaks korda vähem on neid, kes neist oma maale head ootavad.
Üha murelikumalt kõlavad ka kõrged Iisraeli poliitikud. Mõnede murede suhtes – näiteks, et Araabia opositsioonirühmitustel võivad olla varjatud motiivid – on Lääs Iisraeliga ühte meelt.
Samas aga ei ole hoiak kuskil mujal nii negatiivne kui Iisraelis.
«Iisraeli vaatevinkel on USAst ja Euroopast erinev,» ütles politoloog ja endine Iisraeli välisministeeriumi peadirektor Shlomo Avineri. «Kui sa elad Euroopas ja Egiptust tabab kaos, siis on paha lugu. Meie jaoks pole see aga lihtsalt paha lugu, vaid elu muutev sündmus. Meil oli 30 aastat Egiptusega rahu. Nüüd me ei tea, mis saab.»
Nagu sellest veel vähe oleks, on vägivald eskaleerunud ka Hamasi kontrolli all olevas Gaza sektoris. Palestiinlased on raketirahega küll korraks pausi teinud, kuid iisraellased kardavad, et neid tõmmatakse tagasi sõtta.
Uus sõda Gazas ajaks aga piirkonna taas keema ning annaks Araabia režiimidele teretulnud võimaluse koduseid proteste kõrvale juhtida. Pühapäeval oli seda juba tunda, kui Araabia Liiga nõudis lennukeelu tsooni Gaza kohale – teadlikult apelleerides Liibüa pretsedendile.
Kuid Iisrael ei näe teistest erinevas valguses vaid tulevikku. Ka olevik on nende jaoks teise värvinguga. Loomulikult mõistavad Iisraeli ametnikud ja analüütikud, et praegused poliitilised rahutused kujutavad endast katset raputada kukilt repressiivsed autokraatlikud režiimid. Aga paljud rõhutavad, et üle kõige tuleb rahutusi näha kui laiemat võitlust mõõdukamate Lääne-meelsemate valitsejate ja radikaalsete islamistide vahel.
Just seda kinnitas hiljuti Iisraeli strateegiaministeeriumi peadirektor Yosef Kuperwasser: «Me ei saa ignoreerida teatud elementide pingutusi pöörata Araabia proteste revolutsiooniks, mis omakorda tooks kaasa radikalismi... Meil on praegu tegemist mõõdukate jõudude nõrgenemisega Lähis-Idas.»
Iisraeli ametnikud kardavad, et iga sammu demokraatia suunas – eriti Egiptuses – kasutavad ära Iisraeli-vastased rühmitused nagu Moslemi Vennaskond. Ja nad on mures, et Iraan, mis kujutab endast juudiriigile suurimat ohtu, kasutab praeguse segaduse ära oma huvides. Kuna rahvusvahelise üldsuse tähelepanu on nihkunud teistesse Lähis-Ida piirkondadesse, võib see anda Teheranile võimaluse oma tuumaprogrammi takistamatult edasi arendada.
Iisraeli analüütik ja Tel Avivi ülikooli professor Camil Fuchs ütleb, et ülalmainitud hirme jagab ka laiem avalikkus: «Inimesed kardavad, et asjad ei lähe õiges suunas. Ja et Araabia maadest ei saa tegelikult demokraatiaid, vaid võimu haaravad kõige paremini organiseeritud rühmitused. Ja inimestele näib, et Iraan saab endale kõikjal linnukesi kirja.»
Seda, kui väga Iisrael regioonis stabiilsust igatseb, võib näha isegi nende reaktsioonist rahutustele Süürias. Erinevalt Egiptusest pole Süüria iial Iisraeliga rahulepet sõlminud. Damaskuse režiim toetab kahte Iisraeli kõige vihasemat vaenlast, Hamasi ja Liibanoni Hezbollah’d.
Kuid vaatamata pikale vaenule jälgib Iisrael Bashar al-Assadi vastaseid proteste segatud tunnetega.
Iisraeli valitsuse hinnangul on Süüria president rohkem huvitatud võimul püsimisest kui Iisraeli ründamisest. Ja nagu Iisraeli julgeolekuametnikele meeldib rõhutada, ei ole üle Süüria-Iisraeli piiri alates aastast 1973 ühtegi lasku tulistatud.
«Enne Assadi võimuletulekut oli olukord väga ebastabiilne, pidevalt toimusid riigipöörded,» ütles professor Avineri. «Sellest ajast kui Assadid võimule tulid, on meil režiim, mis ei ole küll Iisraeli vastu just sõbralik, kuid on vähemalt väga ettevaatlik ja väga stabiilne.»
Iisraelis ollakse mures ka selle pärast, et valitsus ei saa käivitunud sündmusi kuidagi mõjutada.
Ametnikud on liigagi teadlikud, et Iisrael kujutab endast piirkonnas poliitilist märklauda. Mis tähendab seda, et igasugune ametlik toetus ühe või teise rühmituse või režiimi suhtes annaks üsna kindlasti tagasilöögi.
Copyright The Financial Times Limited 2011.