LUGEJA KÜSIB ⟩ Kas väikeste lisaülesannete jagamine stereotüüpide alusel on diskrimineerimine?

Lillede kastmine. Foto: Liis Treimann / Postimees

Töötaja küsib: «Tööandjal on kombeks küsida abi kontoris olijatelt asjadega, mis ei kuulu konkreetselt ühegi töötaja vastutusalasse. Näiteks pöördutakse pidevalt meessoost töötajate poole, kui on vaja saabuvat kaupa vastu võtta ja ära paigutada. Kui väljendasin, et see segab minu töö tegemist ja küsisin, miks tööandja pöördub alati meessoost alluvate poole, vastas ta, et kuna tegemist on meestetööga ja naissoost konsultandid aitavad muude nendele kohaste ülesannetega, näiteks kastavad kontoris lilli. Kas see on normaalne?»

Vastab tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Jaana Vaus Madureira Silva.

See, milliseid ülesandeid või korraldusi töötaja peab konkreetse töösuhte raames täitma, oleneb eelkõige sellest, millised on kokkulepitud tööülesanded. Samas kõiki tööga seonduvaid ülesandeid ei saa töölepingus ega ametijuhendis kirjeldada, seega tuleb arvestada, et täita tuleb ka korraldusi, mis on tööga mõistlikus seoses ja mille täitmine on mõistlikult eeldatav (tööiseloomust tulenevaid ülesandeid).

Kui eraldi kokkulepet kauba vastuvõtmise ega paigutamise kohta ei ole, ei saa tööandja selle korralduse täitmist töötajalt ka nõuda.

Samas lähtub tööandja abi palumisel sooga seotud aspektidest, nendest, mis tema hinnangul kvalifitseeruvad meestetööks ja naistetööks, mitte aga näiteks sellest, kellele on selle ülesande täitmine jõukohane väljaõppe, töökogemuse, kauba üleliigse raskuse vm asjaolu tõttu. Samuti paistab, et tegemist on süstemaatilise käitumisega ehk mitte juhuslikkusega, kui tööandja pöördub kauba paigutamiseks esimese mööduva isiku poole või kui tööandja palub enne nädalavahetusele minekut viimasena kontorisse jäänud töötajal lilled ära kasta.

Paraku ei ole töö jaotamine vastavalt traditsioonilistele soorollidele ja -stereotüüpidele harv nähtus. Sageli seostatakse mehi näiteks juhtimise, ohte sisaldava tööga, füüsiliselt koormavate ülesannetega või töödega, kus on oluline tehniline taip. Naisi seostatakse ülesannetega, mis seonduvad teiste eest hoolitsemise, teenindamise ning koristamise või puhastamisega.

Näiteks kui otsustatakse laste jõulukingituste üle, kiputakse sageli arvamust küsima pigem naistöötajatelt või kui kontoris on vaja nõudepesumasinat tühjendada või lilli kasta, palutakse seda samuti pigem naissoost töötajal teha. Samas kui on vaja kolleegid koolitusele tööautoga sõidutada, palutakse rooli pigem meestöötaja, isegi kui vastava kategooria juhtimisõigus on ka vastassoo esindajatel. 

Tavaliselt ei pruugi erineva kohtlemise põhjuseks on olla teadlik eesmärk kedagi diskrimineerida, vaid hoopis teadmatus, eelarvamused ja traditsiooniline ettekujutus. Samas tuleb silmas pidada, et selline tegevus ei eelda tahtlust või eesmärki kedagi diskrimineerida. Diskrimineerimisega on tegemist juhul, kui tegevuse mõju või tagajärg on diskrimineeriv.

Vastavalt soolise võrdõiguslikkuse seadusele (SoVS) loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks, kui tööandja juhib tööd, jaotab tööülesanded või kehtestab töötingimused nii, et ühest soost töötaja või töötajad on vastassoost töötaja või töötajatega võrreldes halvemas olukorras.

Seadus ütleb, et organisatsioonisisese töökorralduse kujundamisel ei tohi üldjuhul toimuda soost tingitud eristamist, mis tähendab, et tööülesannete jaotamisel ning töötingimuste kujundamisel ei või lähtuda stereotüüpilistest arusaamadest, mis on naistele või meestele sobivad tegevused.

Tööde jaotus võib määravaks osutuda nii töötasustamisel (nt lisatasude määramisel) kui ka edutamisel. Tööandjale on seadusega pandud roll edendada soolist võrdõiguslikkust. Seega on oluline, et tööandja rakendaks töökohal võrdse kohtlemise põhimõtet ning lähtuks tööalaste tegevuste jaotamisel ja töö korraldamisel töötaja võimetest, teadmistest, oskustest ning soovidest ja huvidest, mitte aga soost.