87-aastast Abdullah bin Abdul Azizi peetakse maailma üheks mõjukamaks ja jõukamaks riigipeaks. Kuigi tema riik asub Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida ülestõusulaine geograafilises keskmes, on ta massimeeleavaldustest puutumata jäänud. Kuidas on see tal õnnestunud ja kui kindel saab ta oma edus olla?
Kroonprints Abdullah pidi ootama 2005. aasta suveni, et Saudi Araabia kuningaks saada. Riigiasju juhtis ta juba 1990ndate keskpaigast, mil tema poolvend, kuningas Fahd insuldi järel töövõime kaotas.
Lähis-Ida eksperdid mainivad alatihti asjaolu, et Abdullah on vaatamata kõrgele eale olnud aktiivne ja reformialdis riigipea. Näiteks on ta Saudi Araabia tohutut rikkust ära kasutades eraldanud miljardeid dollareid selleks, et noored saudid end lääneriikide ülikoolis hariks, samuti rajanud endanimelise tehnikaülikooli, kus Saudi Araabia jaoks ennekuulmatult toimub õppetöö mees- ja naissoost üliõpilastele koos. Seda ajal, mil paljud teised araabia naftašeigid eelistavad püstitada uhkeid paleesid ning osta Inglise jalgpalliklubisid.
Leevendab šariaati
Samuti öeldakse Abdullah’ kiituseks, et ta on võtnud eesmärgiks mitmekesistada naftaekspordil tuginevat majandust, leevendada rangelt šariaadil põhinevat õigussüsteemi ning üldse tuua konservatiivset islamiriiki 21. sajandisse.
Samuti üritab ta võidelda kuningriigi islamiradikaalide kasvulava maine vastu (mäletatavasti olid 11. septembri terrorirünnaku 19 lennukikaaperdajast 15 pärit Saudi Araabiast), et ta lääne silmis paistaks konstruktiivse ja usaldusväärse partnerina. Ta viis Saudi Araabia G20 maade ühenduse ja WTO liikmeks.
Isegi kui saudide maine viimastel aastatel paranes, sai see tugeva hoobi tänavu märtsis, kogu araabia maailmas levinud ülestõusulaine käigus. Sõjalise sekkumisega Bahreini rahutustesse tõestasid nad, et irvhammaste võrdlustel Abdullah’st ja teistest Saudi dünastia vanurmonarhidest Brežnevi, Andropovi ja Tšernenkoga on omajagu alust.
Saudid olid äärmiselt pahased, kui USA loobus veebruaris ühtäkki toetamast oma pikaaegset liitlast, Egiptuse presidenti Hosni Mubarakki. Kui Mubarak loetud päevade jooksul rahva survel tagasi astus, levisidki meeleavaldused kohe Saudi Araabia vahetusse naabrusse, nagu saudid kartsid.
Kui Jeemenis oli rahvas mässanud juba aastaid, siis sündmused pisikeses Bahreinis tulid üllatusena paljudele. See Pärsia lahe saareriik on Saudi Araabiaga ühendatud omalaadse nabanööriga – 25 kilomeetri pikkuse teetammiga – ning rikkad saudid armastavad seal veeta vaba aega ja nautida lõbustusi, mis neile oma riigis keelatud on (sarnaselt iraanlastega Armeenias).
Saudid kartsid, et Bahreinis endale suuremaid õigusi nõudvad šiiidid, kes moodustavad Bahreini elanikkonnast umbes 70 protsenti, ärgitavad mässama ka Saudi Araabia šiiite.
Läks mõni nädal ning kartus osutus tõeks. Naftarikkas Idaprovintsis, kus enamik Saudi Araabia šiiite elab, organiseeriti 11. märtsiks Facebooki abil «vihapäev», et rahvas tänavatele tuleks.
Võimude aktiivne mobiliseerumine – šiiitide linnade tänavatele saadeti massiliselt julgeolekujõude ja usujuhid hoiatasid, et meeleavaldused on Saudi Araabias keelatud – hoidsid massilise väljaastumise ära. Nende kümnete julgete vastu, kes siiski tänavatele tulid, kasutati jõudu.
Appi Bahreinile
Ent see oli alles avalöök. Kolm päeva hiljem saatis Abdullah Bahreinile appi umbes 1000 sõdurit, et aidata sealsel sunniitlikul kuningakojal kord majja lüüa. USA analüütiku Ray Takeyh’ sõnul sai Saudi Araabia selle sõjalise sekkumisega omaenda Brežnevi doktriini. Saudi valitsejad näitasid, kui vähe nad saavad aru, mis nende regioonis parasjagu toimub.
Takeyh’ arvates peavad saudid Bahreini kriisi ekslikult usuvoolude ning piirkondlike suurvõimude vaheliseks konfliktiks (sunniidid versus šiiidid ja Saudi Araabia versus Iraan). Tegelikult on ülestõusu taga – nii nagu teistes araabia maades – aastaid diktatuuri all kannatanud, alandatud ja üha kehvema elujärjega rahva vastuhakk. Ning Bahreini sunniitide konflikti sekkudes võis Abdullah oma šiiite üksnes vihasemaks muuta.
Kuna Saudi Araabias on Bahreiniga võrreldes šiiitide arv võrdlemisi väike (kogu riigi rahvastikust moodustavad nad vaid kümnendiku), ei usu enamik asjatundjaid, et Saudi Araabias rahutused puhkeksid.
Laias laastus on põhjuseid neli. Esiteks saudide tohutu rikkus, mis lubab valitsejatel rahvale heldelt raha jagada, teiseks pole üheski teises araabia riigis niivõrd konservatiivset ehk muutustele vastuseisvat kultuuri.
On ju tegemist prohvet Muhamedi sünnipaiga ning pühalinnade Meka ja Medina asupaigaga. Kolmandaks pole riigis ühtki opositsioonirühmitust, mis rahva seas populaarne oleks (nagu Moslemi Vennaskond Egiptuses ja teistes araabia maades).
Neljandaks on viimastel aastakümnetel Saudi ühiskonnas tänu välisohtudele (Iraagi sissetung Kuveiti 1990. aastal ja mõjuvõimu laiendada üritava Iraani agressiivne esiletõus) ja sisepoliitilistele sammudele (kaasatud vähemusi, eelmainitud haridusprogrammid) tekkinud tugev rahvuslus.
Üha enam on rahvas truu oma riigi, mitte oma hõimu vastu, nagu ütleb kohalik analüütik Nawaf Obaid.
Muidugi tasub meeles pidada, et keegi ei uskunud ka jaanuaris, et Egiptus Tuneesia revolutsiooni doominoefektina langeks.
Kuidas raha abil rahu säilitada
Veebruaris, mil Abdullah naasis pärast seljaoperatsiooni ette võetud kolmekuuliselt kosumiselt Marokos, kiitis ta heaks 25 miljardi euro suuruse abipaketi. See oli suunatud eeskätt noorte, riigiteenistujate ja töötute abistamiseks.
Ent see pole veel kõik. 18. märtsil tegi kuningas Abdullah avalikuks teise enneolematult suure abiprogrammi, mille maht on ligi 70 miljardit eurot. See raha läheb sotsiaaltoetuste ja hüvitistena rahvale. Kuigi ta seda otseselt välja ei öelnud, peavad eksperdid abipaketi eesmärgiks kuningriigi soovi hoida eos ära sarnased rahutused, mis on puhkenud paljudes teistes araabia maades.
Näiteks ehitab riik kodanikele 47 miljardi euro eest 500 000 uut elumaja. Kõik riigiteenistujad ja sõjaväelased saavad kingituseks kahe kuu palga, sarnaselt antakse raha ka üliõpilastele. Riigiteenistujate miinimumpalka tõsteti 410 eurolt 565-le. Aktiivselt tööd otsivatele töötutele hakatakse andma abiraha umbes 375 eurot.
Kokku moodustavad kaks abikava 30 protsenti Saudi Araabia mullusest SKTst. Eksperdid usuvad, et riik suudab seda endale lubada – tänu kõrgetele naftatuludele ja enam kui 400 miljardile dollarile, mida Saudi Araabia välismaa varadesse on paigutanud.
Abdullah bin Abdul Aziz
1924. aastal sündinud Abdullah (eri allikad pakuvad sünniaastaks ka 1922 ja 1923) on tänapäevase Saudi Araabia asutaja, kuningas Abdul Aziz al-Saudi 13. poeg. Kusjuures ainus poeg, kelle Abdul Aziz sai Abdullah’ emaga, šammari hõimu esindaja printsess Fahdaga.
Abdul Azizil oli kombeks oma seemet üle laia Araabia levitada, et strateegiliste abielude kaudu kindlustada rändhõime tema kuningriigile ustavaks jääma.
1960ndatel usaldati talle Saudi Araabia rahvuskaardi juhataja koht. Selle positsiooni pani ta maha alles eelmisel aastal, mil ta usaldas selle ühele oma kuuest pojast.
Töökoht lubas tal luua lähedased suhted kuningriigi paljude hõimudega, kes kaardiväkke kuulusid, ja see on üks tema praeguse populaarsuse põhjuseid.
Abdullah oli Forbesi 2010. aasta maailma kõige mõjuvõimsamate inimeste edetabelis kolmandal kohal Hiina presidendi Hu Jintao ja Barack Obama järel. Forbesi rikkaimate monarhide mulluses nimistus oli ta samuti kolmandal kohal, oma 18 miljardi dollari suuruse varandusega.
Praegu on lahtine, kes saab Abdullah’ surma järel järgmiseks kuningaks. Pärast Abdul Azizi surma 1952. aastal on troon süstemaatiliselt käinud ühelt tema pojalt teisele – vennalt vennale või poolvennalt poolvennale.
Ent kõik Abdul Azizi pojad on nüüd väga vanad. Kroonprints Sultan, Abdullah’ poolvend, on 84-aastane. Isegi kui ta troonile saab, läheneb üha kiiremini päev, mil kuningaks peab saama järgmise põlvkonna esindaja. Kes ja kuidas, pole teada.