/nginx/o/2011/03/07/532269t1h72e5.jpg)
Itaalia riiklik energiafirma Eni on pöördunud Euroopa poole tungiva palvega mitte laiendada Liibüa vastaseid sanktsioone nende nafta- ja gaasivaradele. Firma hoiatas, et selline samm võrduks «iseendale jalga tulistamisega».
Itaalia energiafirma ütleb Liibüa sanktsioonidele «ei»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurima Liibüas tegutseva välismaise energiafirma tegevjuht Paolo Scaroni õigustas ühtlasi oma otsust jätkata kohalikku gaasitootmist, varustades elektrienergiaga ka kolonel Gaddafi režiimi valduses olevat Tripolit ja seda ümbritsevat piirkonda.
Scaroni sanktsioonide-vastane sõnavõtt langeb ajale, mil Euroopa Liit vaidleb isekeskis selle üle, mida tempokalt pealetungivate Gaddafi vägedega peale hakata – mõistes, et režiim võib pidada vastu palju kauem, kui nädal aega tagasi ette kujutati.
Brüsseli diplomaadid ütlesid, et Itaalia seisab vastu ka ELi katsetele kehtestada sanktsioone Liibüa riiklikule naftafirmale National Oil Company. Mida USA omalt poolt teisipäeval juba tegi.
Kuigi EL ja ÜRO ei ole siiani Liibüa nafta- ja gaasitootmise vastu meetmeid rakendanud, on tootmine terminalide ümber toimuvate lahingute tõttu praktiliselt seiskunud. Kuna USA on kehtestanud sanktsioonid dollari-tehingutele ja EL on võtnud kasutusele meetmed Liibüa keskpanga suhtes, keelduvad Lääne pangad makseid arveldamast.
Scaroni kommentaaride taustaks on kolonel Gaddafile ustavad väesalgad võtnud Liibüa nafta- ja gaasisektori praktiliselt täielikult oma kontrolli alla.
Rahvusvaheline Energiaagentuur on aga hoiatanud, et Liibüa nafta jääb «tükiks ajaks» turult eemale, seda nii sõjast purustatud infrastruktuuride kui üha karmimate rahvusvaeliste sanktsioonide tõttu.
Naftavalvekoera sõnutsi hakkab eksport taas toimima «kuude, mitte nädalate pärast». Liibüa on tarninud Itaaliale 25 protsenti vajaminevast naftast ja 10 protsenti gaasist, mis on voolanud merealuse Greenstreami torujuhtme kaudu. Liibüa on Eni jaoks suurim eraldiseisev energiaallikas, andes 13 protsenti firma globaalsest nafta- ja gaasitoodangust.
Scaroni ütles pärast parlamendikomitee ees esinemist, et Eni võiks «kasvõi homme hommikul» Greenstreami kaudu gaasiimpordi taaskäivitada, kuid ta kartvat sanktsioonidest üle astuda. «Sanktsioonide kehtestamine on kui iseendale jalga tulistamine,» ütles ta ning lisas, et Liibüa gaasist loobumine ohustaks Itaalia energiajulgeolekut.
Sel nädalal kirjutas Scaroni USA välisministrile Hillary Clintonile ja selgitas talle, miks Eni ikka veel Liibüa tarbeks gaasi toodab, paludes ühtlasi endale erandit USA sanktsioonidest – Eni on noteeritud New Yorgi börsil ja omab USAs suuri huve. Poliitilist tuge palus Scaroni ka ELi välispoliitika pealikult Catherine Ashtonilt.
Eni kaal Itaalia välispoliitikas on väga suur ja kuigi Scaroni väitis sel nädalal Londoni analüütikutele et «ma ei ole minister», ollakse Roomas üldiselt seda meelt, et volitustelt ta seda sisuliselt on. Eni kuulub 30 protsenti ulatuses Itaalia valitsusele ja on tegutsenud Liibüas alates aastast 1959.
Möödunud nädalal ütles Scaroni Financial Timesile, et Eni loodab ka tulevikus Liibüas äri ajada – ükskõik, kes siis riiki ka ei valitseks.
Eni taga on peaministri Silvio Belusconi toetav käsi, kes ise innukalt Gaddafile külje alla puges, kindlustamaks Itaalia energiahuvisid ja tagamaks endale Liibüa abi tõkestamaks Aafrika immigrantide voolu üle Vahemere.
Kuigi Berlusconi on kutsunud oma endist liitlast üles võimust loobuma, ütlevad diplomaadid, et kulisside taga üritab Itaalia peaminister majandussanktsioonide mõju pehmendada.
Ühe Itaalia ametniku sõnutsi on Rooma teinud ELile ettepaneku, et juhul kui Liibüa National Oil Company musta nimekirja kantakse, tuleks panna paika rahvusvahelise seire tingimustes töötav mehhanism, mis tagaks selle, et osa naftatuludest läheks Liibüa rahva «põhivajaduste» katteks. Ja seda peaks itaallaste nägemuses tehtama samal viisil, nagu toimis Iraagi «nafta-toidu-vastu» programm.
Nimetatud programm, mille ÜRO 1995. aastal käivitas, jäi suurde häbisse. Seda õõnestas ja diskrediteeris ÜRO ametkondades ja kaasatud valitsustes vohama hakanud korruptsioon.
Copyright The Financial Times Limited 2011.