Kauni kombe kiituseks

Pilkupüüdvad kaardid: tänu nutikale kavandamisele on nende valmistamisel materjali säästetud. Foto: Mihkel Maripuu

170 aastat tagasi Inglismaalt alguse saanud jõulukaartide saatmise komme jääb viimastel kümnenditel üha enam alla elektroonilistele tervitustele, kuid seda hinnatum on kirjakandja toodud tervitus. Eriti siis, kui ümbrikus on oma kätega tehtud kaart.

Kunstimeelega Claire Peinar peab juba aastaid sõpru meeles omatehtud kaartidega. «Jõulukaartide valmistamine annab võimaluse veidigi eemalduda kiirustavast aastalõpu­trallist, luua pisut teistmoodi pühademeeleolu,» lausub ta.
Peinaril ja tema sõbrannadel on tavaks novembris-detsembris kellegi kodus kokku saada ning hea söögiga õdusa õhtu jooksul ka jõulukaarte teha.

«Rebime, lõikame ja kleebime, kõik lauad ja kapipealsed on üle kuhjatud paberi-, kartongi- ja kangatükkide, paelte, litrite, säravate liimide ja muu vajaliku kraamiga. Üksteiselt saadud ideed innustavad ja pealehakkamist meil jätkub,» räägib Peinar.
Vahel inspireerivad teda luuletused ja ta teeb nende juurde sobivad kaardid, vahel vastupidi. Tänavu tuli silme ette enne kaardi idee ja pärast sündisid sellega haakuvad luuleread.

Peinari sõnul on üks tema kaartide lemmikmotiive kuusk. Seekord kujundas ta keskele kuusepuu, mille pooled on erinevast materjalist. Ta mõõtis ja joonistas kahele rohelistes toonides kartongpaberile puumotiivid ja lõikas need välja nii, et kummastki paberist ei läinud millimeetritki kaotsi. Kahest A4-formaadis lehest tuli kokku 32 kuuske. Iga kuuse kaunistas ta omamoodi ja valis neile ka omanäolised (kaardi)põhjad, kasutades käsistsi valmistatud pabereid, litreid, paelu jms.

Küllap oskavad saajad neid autori headest mõtetest pakatavaid kaarte  ka alles hoida – aastate pärast saab neist ju ilusa väljapaneku koostada.

Kui pole aega ise kaarti teha, soovitab Peinar kunstipoodide kaardilette uudistada, sest sealtki leiab ainulaadseid eksemplare, kuhu kirjutada südamesse minevaid soove ja need siis ümbrikus sõbrale saata.