Kuidas küll tahaks normaalset ülemust!
19. jaanuar 2013, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevatel elualadel töötavate inimeste põgus küsitlus näitas, et enamik soovib endale lihtsalt normaalset juhti, kes ei karjuks alluvate peale, üleliia ei sekkuks ja märkaks töötajaid kiita, kui nad seda väärivad.
Parim juht on selline, kes ei sega töö tegemist, ütleb üks ajakirjanik. «Sa nagu ei märkagi tema olemasolu, kõik näib toimivat justkui ise,» kirjeldab naine, kes olnud nii alluva kui ka juhi rollis. «Võib-olla isegi tundub, et ta ei tee ise midagi, aga tegelikult on tal kogu aeg pilk peal ja kui vaja, ehk et kui on mingi jama, siis ta sekkub ning võtab kogu koosa enda peale. On alati oma inimeste eest väljas, mäletab kõiki kokkuleppeid. Ja usaldab inimesi.»
Anu, kes töötab ametnikuna, ütleb, et jube on see, kui juht ei jaga asja ja lihtsalt delegeerib, vahel ka valesti, ning ise on kogu aeg ära. «Superhea on pädev juht, kes oskab näha, kui sa oled tööga üle koormatud, suudab vajadusel ise mingid asjad ära teha või töökorralduse ringi organiseerida,» räägib ta.
Väikeettevõtjana tegutsev Mari-Liis märgib, et hea juht suudab anda asjalikku kriitikat nii, et töötajal säilib inimese tunne. Avalike suhete juhina töötav Ene lisab, et hea juht on nagu lapsevanem, ja kõik paralleelid nende kahe rolli vahel on sada protsenti adekvaatsed.
«Oluline on, et juht märkaks alluvate head tööd ja sellest märkamisest ka märku annaks,» räägib reklaamialal töötav Tarmo. «Mul oli kord ülemus, kes alati, kui oli midagi hästi tehtud, kohe hommikul tööle tulles leidis võimaluse sellest märku anda. Selleks oli tavaliselt mõni lihtne repliik nagu «hästi tehtud», «mulle meeldis sinu lahendus» või «vinge!»,» räägib Tarmo. «See ülemus tundis huvi, mida tema inimesed teevad, ja elas siiralt kaasa nende saavutustele. Kiitmine, märkamine ja oma töötajate tänamine heade saavutuste eest oli talle normiks.»
Paraku ei ole mitte kõik juhid toredad õlalepatsutajad, kes iga oma töötaja saavutust märkavad, omade eest alati väljas on ja kokkulepetest kinni peavad. On lugematuid lugusid tõelistest «troppülemustest», kes inimestel igasuguse töötegemise isu ära võtavad.
«Ülemus õiendas minuga, kui julgesin Skype’is paar sõna oma abikaasaga vahetada,» meenutab sekretärina töötanud Aire oma juhi suhtumist. «Et temale ei meeldivat see ikoon ja kas mul on motivatsioon ettevõttest lahkuda ... Karjus ja kisas valimatult kõigi töötajate peale, ka endast 10–20 aastat vanemate peale – ei mingit austust ega usaldust oma töötajate suhtes.»
Ettevõtjana tegutsev Mari-Liis meenutab oma esimest töökohta, kus ülemus talle aasta otsa teregi ei öelnud, kuna naise oli palganud ettevõtte omanik. «Ülemus arvas, et oskan mõtteid lugeda, ja mossitas niisama oma kabinetis. Kuulsin laomehelt, mida tööl üldse tegema pean,» räägib ta.
«Minu klassika on meediaettevõtte juht, kes küsis, miks inimesed hommikul kell üheksa toimetuses lehelugemisega aega raiskavad,» meenutab ajakirjanik Maria. Teine ülemus jälle suitsetas tööruumides, ehkki see oli keelatud.