Juhtkiri: valitsus või riigikogu
27. september 2011, 12:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes peaks otsustama laenu andmise?
Täna tuleb riigikogus esimesele lugemisele dokument, mille heakskiitmise korral saab Eestist üks neist riikidest, kes tagab hädas olevatele ELi riikidele antavaid laene. Ja tagamine tähendab enesestmõistetavalt ka seda, et kui hädasolijad osutuvad nii tõsises hädas olevateks, et nad ka saadava laenu toel kriisist välja ei rabele ning võlga tagasi maksta ei jaksa, peab Eesti – koos teiste tagajatega – need laenud ise kinni maksma.
Seda olukorda võib üksikisiku tasandil võrrelda hädasoleva tuttava aitamisega, kes käenduslepingule allkirja küsib. Riikide puhul, kes ühtsesse majandussüsteemi kuuluvad, on aga asi keerulisem. Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, millega ühinemise üle Eesti otsustama peab, laenab finantsturult raha, et laenata see edasi hättasattunud riikidele – kui nad otse laenaksid, kehtiksid nende jaoks hoopis karmimad tingimused. Fondiga liitumine on sisuliselt juba otsustatud, riigikogus on poolthääled põhimõtteliselt koos.
Kuid otsused, millistele hättasattunud riikidele ja millistel tingimustel see raha edasi laenata, tuleb teha igal juhtumil eraldi. Fondiga liitumine ise ei too meile kaasa olulisi väljaminekuid ega mingeid finantskohustusi. Kohustused tulevad siis, kui anname riigina oma nõusoleku raha edasi laenata.
Ja siit kerkib küsimus, mille lahendamisest sõltub üle kahe miljardi euro ehk üle kolmandiku Eesti riigieelarve suuruse koorma võtmine: kas otsus raha laenamiseks tehakse valitsuskabinetis või antakse see otsus teha riigikogule.
Esialgse plaani järgi võinuks seda teha valitsus. On aga selge, et nii mastaapsete otsuste puhul peaks valitsuskabineti asemel olema otsustusõigus riigikogu täiskogul.
Seega tuleb pidada igati mõistlikuks otsuse eelnõu muutmist niimoodi, et konkreetsete finantskohustustega seotud otsused teeks riigikogu. Seega, kui otsuse eelnõu läbi läheb, on Eesti küll otsustanud anda fondile üle kahe miljardi euro suuruse garantii, kuid iga kord, kui fond tahab sõlmida mõne riigiga laenulepingu, peab ka riigikogu sellega nõus olema.
On selge, et iga krediiditehing, olgu siis laenamine või laenu käendamine, on seotud riskiga. Garantiid, et hädas riigid laenu tagasi maksta suudaksid, ei ole. Majanduskasvu puudumise tõttu näib olukord pigem mõõdukalt pessimistlik kui rõõmustav.
Eriti just suure riskiga tehingute puhul on oluline, et säiliks tõhus kontroll iga antava laenu üle, võttes arvesse nii laenusaaja võimekust olukorda lahendada kui üldist majanduspoliitilist olukorda. Seega on praeguses olukorras hädavajalik, et sellekohased otsused teeks Eesti poolt riigikogu.