Mermer grillib küülikut ja tuulehaugi

Foto: Liina Vahter

Merrit ja Jaan armastavad süüa teha. Ilmselt armastavad nad süüa teha rohkem, kui ise ära süüa jaksavad, sest miks muidu nad eelmise suve hakul oma koduõuel restorani avasid. Sõna „restoran“ kõlab suureliselt, aga kes kohal käinud, teab kinnitada, et nimi meest, veel enam, üht õiget ja ausat söögikohta ei riku. Mitte iga restoran ei saa kiidelda merre loojuva päikese, õhtuse rebasevaatluse, õue all roostikus peesitavate hüljeste ning mis kõige uhkem, kodulahest püütud kalaga, mis merest Merriti käe alla ja sealt külalise taldrikule jõuab. Kala kõrval saab maitsta ka lähikandi koduküülikuid, kitse-lammast, jaanalindu ja õigel ajal ka ulukit.

Kõik see hää kokku tähendab, et Merritil ja Jaanil jääb üsna harva aega omavahel olemiseks või iseenesele millegi suupärase lubamiseks. Küll satuvad õuele filmimehed, teleinimesed, ajakirjanikud, teist sama palju söögisõpradest külalisi, nii et maja ja hoov on õhtust õhtusse rahvast täis. Üldjuhul võtab neid esmalt vastu  üks suur ja hirmuäratav elukas, kuid pelgamiseks pole põhjust - ameerika buldogid näevad küll välja nagu vitsutaks nad hommikusöögiks hiljapeale jäänud külalisi, kuid see konkreetne loomake on aga lahkus ise. Koera nimi on Hummer ja tema teenib Mermeri kodurestoranis leiba abikelneri ning blogijana. Kui aga mõnikord vaba õhtu satub olema, võib köögis pliidi taga askeldamise asemel pererahva terrassilt grilli ümbert leida. Grillile jõuab aga toosama kodulahe ja naabritalu saak, Merriti loomingulise lähenemise poolt täiendatuna.

Sel õhtul, kui kaks Liinat, üks pildimasina, teine bloknoodi ja pliiatsiga, kodurestoran Mermeri õuele jõudsid, oli grillimiseks ette valmistamisel hommikul püütud tuulehaugid ja üks naabritalu jänku. Tuulehaugil olla praegu see kõige õigem aeg ja miks mitte siis toda hõbeselga grillida proovida. Küüliku grillimine tekitas seni küülikut ainult pajaroana söönutes ehk veidi kõhklust, et kuidas too iseenesest kuiv loom grillil käitub, aga ka see oli Merritil hästi läbi mõeldud ja tükeldatud lihakeha juba ürdi ja õliga tõmbama pandud.

Kuni Jaan grilli küttis, tõi Merrit lauale siia, nii värske, kui veel olla saaks äsja roogitud ja fileeritud. Sõrmega soola peale ja tundsidki, kuidas hommikul lahes ujunud kala eheda ja pehme suutäiena alla libises.

Tuulehaugid sai jupitatud ja marinaadiks kasutatud õliga veel üle pintseldatud, enne kui nood fooliumi pakiti ja grillile seati. Küüliku kõrvalosadest sai vardasse aetud küülikumaksa, prooviks kõrvale ja ribakesed talle- ja broileri maksa, teise vardasse rulliti kuivatatud aprikooside ümber marinaadis pehmenenud küüliku kõhuääred.

Kala küpses omasoodu fooliumis, küülikut pidi aga aeg-ajalt ürdiõliga pintseldama, et liha liialt kuivaks ei kisuks.

Kui linnainimesed Mermeri jõuavad, ei oska nad teinekord müravabas keskkonnas end kuidagi mõnusalt tunda. Nii on mõni klient ikka otse küsinud, et kust ja kuidas muusikat saab, mispeale peremees aknad ja uksed valla lööb: „Loodus on teie muusika“. Kevadsuvine õhtu pakub meelelahutuseks muudki peale linnulaulu ja meremüha. Näiteks longib mööda rannakive rebane, saba sorgus ja nina maas, lootes mõnd linnupesa leida. Siilid kogunevad Mermeri maja ümber õhtuhämaruses, kui neile kivide taha kalajääke on jäetud. Hülgevanagi pistab vahel veest nina välja ja nuhutab uudishimulikult ringi. Selleks peab ikka õige kalestunud linnavurle olema, et sellisest ehedast õhustikust härdaks ei lähe. Nii seisavadki külalised terrassil ja sihivad pilgud mere poole, kuhu päike õhtuti end kastab.

Mermeri rahvas keerab aga grillil jänkul teist külge ja kallab külalistele veini juurde.  Tuulehaug valmib esimesena. Kala on hää ja tihke, justkui angerja mekiga. Luude noppimine teeb söömise huvitavamaks – ega ei peagi iga rooga kiirelt alla kugistama, tuulehaugile nii omaste heleroheliste rootsude noppimine võimaldab kahe ampsu vahel ka seltskondlik olla.

Enne küüliku kallale asumist saab punaveini kõrvale maksavardaid ja kõhuäärerulle mekitud. Just mekitud, sest küülikumaks on väike ja hõrk suutäis, niisamuti kui ühe käe sõrmede jahu kõhuäärerullikesi, mis koos täidiseks olnud aprikoosiga justkui suus sulavad. Mesise marinaadiga glasuuritud küülikuliha ise on grilli peal kena lõkkemeki saanud. Pererahvas avab veini, mis peene kaelaga dekanterisse ümber kallatakse – ega keset  metsi ja mereäärt paiknev restoran metsakombeid tähenda – väärt vein tahab õiges nõus hingamist saada. Õhtusöök on aus ja maitseküllane ning kinnitab, et grillimine ei tähenda vaid vaimuvaest sealiha krõbedaks säristamist. Õige lähenemise korral saab kordades suurema elamuse ka küülikust või tuulehaugist.

Nii see elu kord on, et inimesed kolivad linnast maale metsade vahele, rahvasummadest ja melust eemale, aga kaunis koht ja hää söök tahavad jagamist ning sünnib kodurestoran, mis nüüd juba teist suve õuemajas külalisi kostitab. Kostitamistest, külalistest ja külaelust kirjutab pere abikelner Hummer aga blogis http://abikelnerhummer.blogspot.com/ .