Pandimajade uued kliendid – ehitajad ja endised rikkurid

Tüüpiline vaatepilt pandimajade müügiletis: hulk imeodavaid ehitustööriistu, mille on sinna kokku kandnud töö kaotanud ehitajad. Foto: Liis Treimann

Pandimajades annavad majandussurutisest aimu sinna töötute ehitajate toodud tööriistad ja tõelised luksesemed, mida headelgi aegadel said endale lubada vaid ropprikkad, kes aga nüüd enam rahaga välja ei vea.

Postimehe ringkäik Tallinna pandimajades annab esialgu vaid kerget aimu sellest, et nii mõnestki endisest  uhkeldavast rikkurist on saanud pandimajade püsiklient. Üldjoontes aga kulgevat äri pandimajades vanamoodi. Tõsi, käive on mõnevõrra kasvanud ja üha rohkem inimesi loobub oma asjadele hiljem järele tulemast.

«Inimesed ei julge enam nii palju asju pandimajasse tuua. Kardavad, et jäävad neist ilma, sest ei suuda hiljem välja osta,» nendib Lasnamäe alguses Pae tänaval uhke komisjonikauplusega pandimaja juhtiv Aleksandr.

Üldisest olukorrast rääkides on mees kaunis pessimistlik – tema meelest pandimajade kriis pealinnas alles algab. Tegutseb neid ju Tallinnas kokku umbes poolsada, aga turunõudlus pole kaugelt nii suur, et kõiki ära elatada.

«Heal ajal toovad inimesed igal pool asju meeleldi pandimajja, sest teavad, et jaksavad need hiljem välja osta,» räägib Aleksandr. «Headel aegadel jäetakse välja ostmata ehk viis kuni kümme protsenti asjadest, halval ajal ulatub see näitaja kolmekümne kanti. Vot see viimane meil praegu ongi.»

Seda, et inimesed sõna otseses mõttes pisku eest – pandimaja maksab vahest turuhinnast kolmandiku – oma kraami pandimajja veavad ja seda hiljem välja ei suuda lunastada, tõestavad ka mitmed Aleksandri  komisjonikaupluses müügil olevad uhked esemed.

Hääl nagu sportautol. Näiteks 30 000 krooni maksev uhiuus Asuse Lamborghini sülearvuti, mis Aleksandri väitel maksab kaupluses 50 000 krooni. «Kui selle avad, teeb ta sama häält, mis Lamborghini sportauto. Igati uhke arvuti, aga näe, keegi ei taha. Üks oleks peaaegu ära ostnud, aga leidis lõpuks, et liiga raske,» räägib Aleksandr.

Endiste rikaste luksasju on tema kaupluse vitriinis veelgi. Näiteks firmapoes 28 000 krooni maksev luksuslik Rado käekell koos kehtiva garantii ja dokumentidega, mille hind komisjonikaupluses on 15 000. Või siis massiivne 280 grammi kaaluv kullast käekett, komisjonipoe hinnaga 43 800 krooni. Veel?

Eriti uhkeldavalt endiste aegade luksust meenutav ese on Lexuse kullast autovõtmehoidja, millest rahahädas omanik loobus ja millest kauplus nüüd 5900 krooniga lahti üritab saada. «Aga ostjaid ei ole palju, mis sest, et nendest hindadest saab alati ka alla kaubelda,» mainib Aleksandr.

Riiuli alumises osas on reas väsinud välimusega ehitustööriistad – akutrellid, ketaslõikurid, tikksaed. Kõik meenutamas kunagist ehitusbuumi, mille lõppedes paljud ehitajad oma tööriistad pandimajadesse tassisid.

Samamoodi on letile tõstetud veel üks ehitusbuumi ohver – täiesti uus Philipsi televiisoriga kodukinosüsteem. «Poes maksab see 12 000, meil 7000 krooni,» ütleb Aleksandr. «Üks ehitaja tõi, ütles, et on korraks raha vaja. Nüüd on mees Venemaal tööl ja süsteem jäi meile, aga keegi ei osta.»

Lasnamäe tagumises otsas, Linnamäe teel korterelamu keldrikorrusel asuv pandimaja on välimuselt Pae tänava komisjonikauplusest mitu korda tagasihoidlikum. Ent  neljandat aastat müüjaametit pidava Marati väitel on neilgi tekkinud klientuur, kellele kohta võiks öelda, et üks või teine on või oli vähemalt hiljuti jõukas. «No sõitis mees hiljuti siia uhke kupee-Mercedesega ja tiris sealt automaki koos paneeliga välja. Et on kiiresti raha vaja,» räägib Marat. «Hiljem tuli ja ostis selle siiski tagasi.»

Üks juba püsikliendi staatusesse kerkinud klient aga tõi hiljuti Marati kätte briljantidega Rolexi käekella, mille väärtus olevat 200 000 krooni. «Mina talle selle eest üle 14 000 krooni ei andnud, aga kell on siiamaani meie juures,» lisab müüja.

Kui midagi on pandimajades viimase ajaga muutunud, siis see, et vastu võtta ei taheta mobiiltelefone ega ehitustööriistu. Sest nende kaupade puhul on kahjum vägagi etteaimatav, nagu ka teatud probleemid. Uued ja korras dokumentidega mobiilid võivad olla äsja liisinguga mõnest kauplusest ostetud ja pärast on sekeldusi rohkem kui asi väärt.

Tööriistu ei taha. «Mobiilidele ei tulda enam sada protsenti järele,» väidab Marat. «Ehitustööriistade puhul jääb see tõenäosus 90 protsendi kanti. Enne aastavahetust toodi neid suurem hulk ja jäetigi siia, nüüd katsu ostjat leida.»

Veel tõredam on ehitajate pakutava kauba suhtes juba 1991. aastal Tallinna keskturu naabruses Eesti esimese pandimaja avanud Tõnis Mägi. «Ma ei võta enam ehitajate tööriistu vastu, sest 500 krooniga ei taha neid ükski kurat ka hiljem minu käest osta. Kui tulevad, pakun sada krooni ja kõik, võtku või jätku,» ütleb Mägi.

Samas teatab mees, et ei tasu uskuda juttu, nagu oleks  pandimajadel keerulised ajad. «Ajad on kogu aeg keerulised olnud, küsimus seisneb vaid selles, kes kuidas usaldust müüa suudab,» väidab Mägi. «Lõppude lõpuks on pandimaja ju äri, kus võib öelda, et tere tulemast, lollid, ja neid on meil nii et tapab. Minu klientide seas on olnud isegi parlamendiliikmeid.

Tuleb lihtsalt osata äri ajada ja vajadusel hädasolijale vastu tulla. Kui inimene toob minu kätte hoiule kilo kulda ja ma tema tagasiostuaega ikka kahe kuu võrra pikendan, siis läheb see jutt reklaamina kogu linnas laiali.»

Kuld ongi Mägi sõnul praegu ainus kindel kaup, millega kaubelda tasub. Tema maksab kulla grammist 150 krooni, paljud konkurendid 160 krooni, Venemaal on turuhind 180 krooni juures. Ja kullale tulevad kliendid 90 protsendil juhtudel ka järele.

Kui midagi on viimasel ajal pandiäris üldse muutunud, siis see, et panditavate asjade kvaliteet on tõusnud, tõdeb Mägi. «Aga see ei tähenda, et käive kohe lakke kargab, näiteks minul oli viimase kuu käibekasv umbes 50 000 krooni, mis pole just väga suur raha.»

Tallinnas Maneeži ja Juhkentali tänaval pandimaja pidava ettevõtte ABC Laenud tegevjuht Risto Laanisto nimetab viimase aja käibe kasvuks viis kuni kümme protsenti. «Letis kaupa vastu võttev töötaja peab meil olema nagu Hunt Kriimsilm, tuleb ju teada, palju iga konkreetne asi väärt olla võib,» lisab ta.

Panditud asjadest jäetakse Laanisto sõnul neil välja ostmata 15–20 protsenti: «Aga kurta ei saa, sest meil on püsikunded, kes käivad teadlikult siit asju ostmas.»

Üht-teist head võib pandimajast tõesti saada. Laanisto toob näiteks neil praegu 25 000 krooniga müügis oleva Sharpi teleka, mis kauplusest ostes maksis 50 000 krooni. «Tõsi, OnOff müüb praegu sama mudelit sooduskaubana juba 30 000 krooniga, eks nemadki tahavad kaubast lahti saada,» mainib Laanisto.

Sama teleka pandimajja toonud mees jäi niimoodi ilma veel oma Yamaha kodukinosüsteemist, mis uuena maksis poes 30 000 krooni. Muidu on Laanisto sõnul pandimajades tüüpilised asjad ikka sõrmused ja mobiilid, väga uhket kraami tulevat harvem sisse.

Väga vajalik kannel. Uhkeks võib ilmselt pidada parklas seisvat 2000. aasta sõiduautot Jaguar. «Aga mingi aeg tuleb selle omanik ilmselt tagasi ja ostab selle välja,» ütleb Laanisto. «See auto on niimoodi juba paar aastat meie ja omaniku vahet käinud.»

Vahel on pandiäril õnnestunud kasulik olla isegi eesti kultuurile. Laanisto sõnul juhtus see siis, kui nad üritasid lootusetult müüa interneti teel vana kannelt. «Ja siis äkki helistas meile keegi õpetaja Pärnumaalt, kes teatas, et on just sellist kannelt pool aastat igalt poolt antiigiäridest otsinud, nii et ärgu me seda kellelegi teisele müügu,» meenutab ABC Laenude tegevjuht.

Tanke ja helikopteri mootoreid enam ei pandita

Jakobsoni tänaval pandimaja pidav Tõnis Mägi ei usu, et kunagi tulevad tagasi sellised ajad nagu 1990. aastate alguses, kui talle pakuti pandiks näiteks 20 hektarit metsa Hiiumaal.

Sellest ajast pärinevad ka Mäele tehtud pööraseimad pakkumised – pantida kolm-neli helikopteri mootorit või sama arv soomustransportööre. Viimaseid käidi isegi sadamas vaatamas, aga tehinguks ei läinud.

Hullumeelseid pakkumisi on tehtud ka ABC Laenudele. Näiteks tahtis üks ärimees lühiajaliselt pandiks panna Muuga sadamas asunud merekonteineritäie šampoone väärtusega mõni miljon krooni. «Ärist siiski asja ei saanud, sest seda konteinerit polnud kuskil hoida,» räägib Risto Laanisto.