Jevgeni Ossinovski: Põhjala tiiger või Küpros?

Jevgeni Ossinovski Foto: Peeter Langovits / Postimees

Jaga, kuidas tahad: vaatamata ajaloo suurimale eelarvele ei suudeta kuidagi teha elementaarseid investeeringuid tulevikku. Vaieldamatult nõuab nii sügav probleem terviklikku lahendust. «Prohvetlik» jutt, et madalad maksud toovad õnne õuele, on primitiivne.

Ent samavõrd ebapädev on mõne opositsioonipoliitiku veendumus, et kui viia Eesti maksud Skandinaavia tasemele, saavutame kohe samaväärse elukvaliteedi. Meie riigi rahanduslik seis on kehv seepärast, et meie inimesed ja ettevõtted ei tooda piisavalt rikkust, millelt makse maksta.

Seetõttu räägitakse juba aastaid, et Eesti peab liikuma rahvusvahelises tootmisahelas ülespoole ning pakkuma kõrgema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid.  

Nii kenade lausetega on kõik muidugi nõus, kuid jääb selgusetuks, kuidas eesmärgini jõuda kavatsetakse. Millised olid peaministri mõtted, kui ta lubas Euroopa rikkaimate hulka jõuda? Mil viisil plaanib ta Eestist «Põhjamaade tiigri» teha? Siiani on lahendusena välja pakutud vaid maksude alandamist.

Tuleb tunnistada, et 2000. aastal oli maksude alandamine mõistlik. Eestisse oli vaja meelitada välisinvestoreid, kelle jaoks olid tollal sõnad «Baltics» ja «Balkans» sünonüümid. Toonane projekt oli edukas ja peagi respekteeriti Eestit kui kohta, kus omandiõigused on kaitstud, infrastruktuur arenenud ning riiklik bürokraatia lihtne ja äritegevust soodustav.

Nüüdseks on tööjõukulud kasvanud ja liimpuidust mööblit on mõistlikum kokku panna Rumeenias või Vietnamis. Seetõttu seisame põhimõttelise valiku ees: kas alandada veel makse ja pürgida maksuturismi sihtkohaks nagu Küpros või investeerida tõsiselt haridusse ja innovatsiooni nagu Skandinaavia.

Eesti majanduse tõsiseim väljakutse on vaieldamatult inimvara kvaliteet. Rahvastik vananeb – kulutuste rahastamiseks on vaja tõsta tööviljakust. 2010. aastal oli Eesti töötaja tööviljakus ehk tema tekitatud lisandväärtus 69,3 protsenti Euroopa Liidu keskmisest.

Samal ajal oli Soomes see näitaja 113,5 protsenti. Kui kriisiaegne efektiivsuse kasv ja reaalpalkade langus tõi 2010. aastal kaasa 6,9-protsendilise tööviljakuse kasvu, siis tänavu teises kvartalis oli kasv ainult pool protsenti. Kahjuks saavutati napp tõus vaid reaalpalkade üheprotsendilise vähenemise abil.  

On tõsine oht, et lähiaastatel jõuab kätte produktiivsuse kasvu lagi. Tööjõu kvalifikatsioon lihtsalt ei vasta tööturu muutuvatele vajadustele, kuna tervelt 32 protsendil täiskasvanutest ei ole ei kutse- ega kõrgharidust. Valitsuse kava «Eesti 2020» järgi peab see number langema 2020. aastaks kahe protsendi võrra – selline ambitsioonikus, et ei teagi, mida öelda!

Täiskasvanute harimise osas on tulemused kahetised. Ühelt poolt on tänu suurele hulgale Euroopa Liidu rahale täiskasvanute hariduses osalejaid viimastel aastatel oluliselt rohkem. Teisalt tuvastas riigikontroll oma auditis, et ligi 75 protsenti sellest «haridusest» moodustavad kuni nädalase kestusega seminarid ja koolitused, mille tõhususes on põhjust tõsiselt kahelda.

Ka kvalifitseeritud noorte inimeste juurdekasvu osas tuleb olla skeptiline. Peaminister ei väsi rõhutamast, et suhtes SKTsse oleme hariduskulude poolest  esirinnas, kuid absoluutarvudes oleme siiski samal tasemel Läti ja Horvaatiaga.

Eesti kulutas 2008. aastal kõigile haridusasutustele 4200 eurot õpilase/üliõpilase kohta, samas kui ELi keskmine oli 6500 eurot. Seejuures üliõpilase kohta panustas Eesti 4500 eurot, mis on üle kahe korra ELi keskmisest vähem.  

Tööjõu kvaliteedi parandamise kõrval toob produktiivsuse kasvu ka ettevõtete innovatsiooni soodustamine, kus on samuti prioriteedid paigast ära. Järgmisel aastal vähenevad kulutused teadus- ja arendustegevusele ühe protsendini SKTst. Põhjamaadest jääme kaugele, sest nii Rootsi kui Soome kulutavad samale asjale ligi neli protsenti SKTst.

Mil viisil kerkida siis Põhjamaade tiigriks, kui valitsuse majanduspoliitika juhib meid teises suunas? Küsimus on muidugi retooriline, kuid tagajärjed vägagi reaalsed. Pärast kiiret spurti selle sajandi alguses oleme jäämas nn keskmise sissetuleku lõksu, kus elatustase ei saa tõusta, kuna meie inimvara puudulik tase takistab majanduse arengut. Peame juba praegu investeerima jõuliselt haridusse ja innovatsiooni. Ka siis, kui see nõuab muudatusi maksusüsteemis.