Lembo Tanning: kuuldused euro surmast on liialdatud

Foto: SCANPIX

Kuidas jõudis eurotsoon praegusesse olukorda? Kas seda tõesti polnud võimalik ette näha? TTÜ/TTK majandusdotsent Lembo Tanning annab ülevaate. Kuid euro kindlasti ei kao, selleks on kaalul liiga palju. 

Juunis 1997 võttis ­Euroopa Ülemkogu Amsterdamis vastu Majandus- ja Rahaliidu (EMU) stabiilsuspakti garanteerimaks, et liikmesriikide majanduspoliitiliste sammude tõttu EMU projekt ei ebaõnnestu. Selle järgi nõuab Euroopa Komisjon EMUsse kuuluvatelt riikidelt, et üleminekul eurole tuleb majandustaseme ühtlustamiseks täita Maastrichti lepingus sätestatud viis konvergentsikriteeriumi.

Nende kriteeriumide täitmine ei tulnud riikidele kergelt. Nii oli 15 ELi maa keskmine eelarve puudujääk tol aastal 3,2 protsenti (lubatud kuni kolm protsenti SKTst) ja riigivõlg 73,3 protsenti (lubatud kuni 60 protsenti SKTst). Need kaks tähtsamat tingimust täitsid euroga ühinenud riikidest ainult Prantsusmaa, Luksemburg ja Soome, Saksamaal oli riigivõlg napilt lubatust suurem.

Mais 1998 kinnitasid ELi riikide juhid Brüsselis, et esialgu ühinevad ühisrahaga Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Holland, Belgia, Austria, Iirimaa, Hispaania, Portugal, Soome ja Luksemburg. Omal soovil jäid välja Suurbritannia, Rootsi ja Taani. Kreeka rahandusnäitajad ei vastanud EMUga ühinemise nõuetele ja tema sai liikmeks alles jaanuaris 2001.

Analüüsiks tuleks vaadelda eurotsooni (EUR 17) liikmesriikide avaliku sektori võlgu ehk riigivõla trende. See analüüs ­aitab leida vähemalt osalise vastuse küsimustele, miks selline olukord kujunes ja mis saab ­eurotsoonist.

Nende riikide kogu riigivõlg on olnud kogu euro kasutamise aja lubatust suurem. EL 27 riigivõlg oli natukene väiksem, kuid enamasti samuti lubatust suurem. 2010. aastal oli riigivõlg EUR 17 riikidest lubatust väiksem ainult kolmel: Eestil, Luksemburgil ja Soomel.

Suurima võlakoormaga riik on Saksamaa, kellele järgnevad Itaalia ja Prantsusmaa. Nende kolme suurriigi võlgade osakaal kokku oli 2010. aastal 70,16 protsenti. Seega – eurotsooni riigivõlgade vähendamine peaks algama neist. Kõige rohkem kõneainet andnud Kreeka võla osakaal oli 4,18 protsenti SKTst. Probleem taandub aga sellele, kuidas suudab üks või teine riik oma võlgadega toime tulla.

Perioodil 1999–2010 kasvasid EL 27 riigivõlad 5645 miljardilt 9828 miljardile eurole ehk 1,74 korda: Saksamaal 1,7 korda, Eestil ja Kreekal 2,7 korda. 2010. aastal kasvasid võlad kõikidel EL 27 liikmesriikidel, välja arvatud Eestil. Eurotsooni maade riigivõlad suurenesid samal ajavahemikul 1,69 korda.

Kui 1999. aastal oli euro­tsooni riikide riigivõlg 3,6 triljonit ja EL 27-l 5,6 triljonit, siis edasi on see kasvanud kiirenevas tempos, jõudes 2010. aastal vastavalt 7,8 triljoni ning 9,8 triljoni euroni. Eurotsooni riigivõlg kasvas 2010. aastal 721 miljardi euro võrra, sealhulgas Saksamaal 319 miljardi võrra, mis moodustab 44 protsenti võla juurdekasvust.

Riigivõla prognoos näitab kasvu ka 2011. aastal. Seda trendi saab murda ainult radikaalsete abinõudega. Nende tegeliku efektiivsuse saame teada alles poole aasta pärast. Eesti väga hea tulemus ei muuda midagi, sest meie osatähtsus on väga väike. Määrava tähtsusega on suurimate võlgadega suurriigid.

Kreeka riigivõla prognoos näitab kiirenevat kasvu. Selle järgi on 2011. aastal võlg juba üle 350 miljardi ja tuleval aastal ligi 400 miljardit eurot.

Süvaanalüüs nõuaks võla kõigi komponentide, tingimuste, maksetähtaegade jmt vaatlemist ning prognoos eelolevate poliitiliste ja finantsabinõude, aga samuti sotsiaalsete tegurite (streigid, stiihilised või organiseeritud meeleavaldused, massirahutused jmt) hindamist. Senised hilissuvised Kreeka sündmused kahjuks kinnitavad prognoosi.

2010. aasta eurotsooni riikide riigivõla ja SKT suhte järgi on Kreeka seis kindlalt kõige halvem – see on üle kahe korra lubatust suurem. Peaaegu kaks korda on see näitaja lubatust suurem ka Itaalial. Üle kolmandiku on see lubatust suurem ­Euroopa juhtivatel majandusriikidel Saksamaal ja Prantsusmaal.

Kui analüüsida riigivõla dünaamikat ja püstitada küsimus, kas eurokriis tekkis nüüd või majanduskriisi ajal, siis vastus on: ei, tõsised ohumärgid olid ammu enne majanduskriisi, juba enne euroraha kasutusele võtmise algust. Saksamaa riigivõlg oli lubatust suurem alates 2002. aastast ning Prantsusmaal 2003. aastast. 1990ndate teisel poolel oli Itaalia, Belgia ja Kreeka riigivõlg üle saja protsendi SKTst ning see jätkus ka järgneval aastakümnel.

Teine oluline tegur on riigieelarve suhe SKTsse. 1999. aasta riigieelarve puudujääk oli korras vana ELi (EL 15) riikidel, kehv oli toona seis ELi mitte kuuluvates riikides. Eurotsooni (17 riiki) keskmine riigieelarve puudujääk oli napilt lubatust suurem 2003. aastal ning aastatel 2009 ja 2010, aga nüüd juba üle kahe korra.

Riikide lõikes oli riigieelarve lubatud puudujääk 2010. aastal korras Eestil, Luksemburgil, Soomel ja napilt lubatust suurem Saksamaal. Enamikul oli see aga üle kahe korra lubatust suurem ja neljal eurotsooni riigil – Iirimaal, Kreekal, Hispaanial ja Portugalil – lausa üle kolme korra. Iirimaa ja Kreeka kohta oleks esialgne kommentaar: katastroof! Ometi on Kreeka olukord 2010. aastal paranenud –  puudujääk on kahanenud ja prognoosid lubavad riigieelarve kiirenevat paranemist.
Hispaanial oli riigieelarve juba alates 2008. aastast ja Portugalil 2004. aastast lubatust suurem.

Järgneva majanduskriisi ajal kasvas see näitaja üle kolme korra lubatust suuremaks. Siin on palju objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid. 2010. aastal riigieelarve puudujääk neil riikidel küll kahanes, kuid jäi endiselt üle kolme korra lubatust suuremaks. Sama kehtib põhimõtteliselt ka Iirimaa kohta ning võimaldab teha esialgu tagasihoidliku järelduse kogu eurotsooni kriisist väljatuleku kohta, eriti aga siis, kui neid ­aidatakse ja nad ise järgivad ranget kokkuhoiupoliitikat.

Eurotsooni väliskaubandus oli 2011. esimesel poolel hea – eksport kasvas 17 protsenti, kaubandusbilanss oli +4,3 miljardit eurot. Eksport kasvas tugevalt kõigil ELi liikmesriikidel, kõige enam Eestil (53 protsenti); Kreeka oli eurotsoonis teisel kohal (37 protsenti), kusjuures ainukesena vähenes nende import (–20 protsenti). Kreeka suur ekspordi kasv ja impordi vähenemine viis nende kaubandusbilansi puudujäägi 9,5 miljardi euroni.

Seega vähenes raha väljavool Kreekast kuue kuuga 7,9 miljardi ja juunis koguni 1,6 miljardi euro võrra! Ka problemaatilise Itaalia eksport kasvas 16 protsenti, kuid import 19 protsenti, kaubandusbilanss oli –22,1 miljardit, raha väljavool kasvas 6,3 miljardi ­euro võrra. Seega, tervikuna edukas 2011. aasta väliskaubandus ei räägi eurotsooni oodatavast majanduskriisist ja näitab ka Kreeka edusamme.

Kõige olulisemaks näitajaks peetakse reaalset SKT juurdekasvu võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Nii EUR 17 kui EL 27 majandus kasvas 2011. aasta esimeses kvartalis 2,5 protsenti ja teises 1,7 protsenti. ­Euroopa juhtriigil Saksamaal vastavalt 4,6 ja 2,8 protsenti.

Suurima juurdekasvuga oli Eesti: 8,5 ja 8,4 protsenti. Valulaps Kreeka oli aga sügavates miinustes: –5,5 ja –7,3 protsenti. Majanduslangus on ka Portugalil (–0,6 ja –0,9 protsenti), Itaalia kasv on napp (1,0 ja 0,8 protsenti).

Eesti tähtsamatel partnerriikidel oli suur majanduskasv: Rootsil 3,7 ja Soomel 5,3 protsenti. Seega, kui jätta Vahemere-äärsed riigid kõrvale, siis on 2011. esimesel poolel majandus tervikuna on hästi edenenud. 2011. aasta euro­tsooni majanduskasvuks prognoosib Eurostat 1,6 protsenti, Kreeka majandus peaks väikesesse plussi jõudma tuleval aastal.

Selle info põhjal saab järeldada, et ainult osa EUR 17 riikide majandusseis on kehv – suuruselt teise riigivõla mahuga Itaalia majandus kõigub kõvasti, kuid suhtarvudes on kõige raskemas olukorras Kreeka, kus poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus ähvardab suure sotsiaalse kriisiga. Kreeka halvad finantsnäitajad mõjutavad kogu eurotsooni rahandust, aga üldisemalt kogu EL 27 majandust.

Kreeka probleemid on nii mahukad, et neil tuleb põhjalikumalt peatuda. Kreekal on suured riigivõlad, varimajandus ja maksudest kõrvalehoidmine on nii levinud, et riik kaotab just nende tõttu igal aastal kuni 40 protsenti SKTst ning rahandusasutuste kontroll ettevõtete üle on piiratud.

Alates detsembrist 2009 kuni juulini 2011 alandas rahvusvaheline reitinguagentuur Standard & Poor’s Kreeka krediidireitingut – reitingult BBB+ CC-le. Lühiajaline krediidireiting kinnitati tasemel C. Seega on nende S&P reiting maailmas üks madalamaid. Fitch alandas reitingut näitajalt BBB+ CCC-le ja Moody’s A2-lt Ca-le.

Transparency Internationali 2009. aastal korraldatud küsitlus näitab, et kreeklased maksid 462 miljonit eurot altkäemaksu riigiametnikele ja veel 325 miljonit «preemiaid» erasektoris. Altkäemaksu anti peamiselt autonumbri, ehitusloa ja riiklikesse meditsiiniasutustesse saamiseks, aga samuti maksuametnikele.

Maailma korruptsiooniindeksi poolest oli Kreeka 2010. aastal 78., olles üks enim korrumpeerunud riike maailmas, kõige hullem aga arenenud majandusega riikide hulgas (Eesti oli 26., Itaalia 57., Venemaa154.). Majandusvabaduse indeksi poolest on Kreeka maailmas 73. ja ELis on tagapool ainult Poola. Kreeka riigisektor annab ligi poole SKTst. Erainitsiatiiv ei ole arenenud pankade kõrgete laenuprotsentide ja bürokraatia tõttu.

Laialt levinud valitsevate parteide onupojapoliitika ja korruptsioon on otseselt mõjutanud riigi kulutusi: riigiaparaadi ja riigisektori töötajate palkade kasv, järsk pensionikulutuste kasv ning pretsedenditu maksudest kõrvalehoidmine.

Valitsusel on soovitatud loobuda privileege kasutavatest «kinnistest» elukutsetest, kõrvaldamist vajavad arvukad siseturu piirangud, kergendada tuleks firmade registreerimise protsessi, hädavajalik on parandada riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kreeka militaarkulud on märgatavalt suuremad kui teistel Euroopa riikidel – Kreeka on militaarkulude poolest SKTst maailmas 22. kohal USA ees. Ja põhjuste loetelu võiks aina jätkuda.

Kreeka finantskriisi põhjused ulatuvad aastakümnete taha. Kreeka astus eurotsooni 2001. aastal, Eurostat teatas juba 2004. aastal, et Kreeka on andmeid teadlikult ilustanud. 2009. võttis Kreeka võlgu 80 miljardit eurot ehk 30 protsenti SKTst. Riigivõlad ületasid neljakordselt lubatud mahtu.

2010. aasta 23. aprillil palus valitsus ametlikult finantsabi. EL, Euroopa Keskpank ja IMF otsustasid 2. mail 2010 anda 110 miljardit eurot kolmeks aastaks, kuid Kreeka pidi selle saamiseks viima ellu vastava kokkuhoiuprogrammi.

Tänavu juulis otsustasid ­eurotsooni rahandusministrid anda Kreekale teise päästepaketiga 109 miljardit eurot finantsabi kuni 2014. aastani EFSFi ja IMFi vahenditest. Selleks pidi Kreeka kokkuhoiu abinõudega säästma 30 miljardit eurot. Erapankadelt ja kindlustusfirmadelt tuleb Kreekale veel 37 miljardit eurot abi.

Kreeka valitsuse vastuvõetud kriisiabinõud on riigiteenistujate palkade vähendamine, maksude tõstmine ja pensionide külmutamine. Soovitatakse alustada privatiseerimisega. IMF soovitab Kreekal investorite usalduse tagasivõitmiseks riigivara müüa, kuna praegused müügiplaanid hõlmavad vaevalt viiendiku olemasolevatest võimalustest.

Praeguseks on lubatud müüa vara 50 miljardi euro eest, millest peaks piisama, et 2020. aastaks kärpida võlga 18 protsendi võrra SKTst. Arvatakse, et see summa on alla viiendiku varadest, mida nad erastada võiks. Hinnanguliselt on Kreeka valitsusel 280 miljardi euro eest vara, samuti osalusi firmades. Programmi on aga tabanud tugev vastuseis.

Järgmise kahe aasta jooksul tuleb Kreekal lunastada 50–60 miljardi euro ulatuses võlakirju ning osa sellest summast on riik lubanud leida oma varade müügist. Kuna praeguse võla re­struktureerimine tooks kaasa hulga pikaajalisi negatiivseid tagajärgi ja seda mitte ainult Kreekale, siis on tõenäoline, et EL ja IMF vajaliku raha leiavad.

Ettekirjutatud kokkuhoiuprogrammi on Kreeka täitnud halvasti. Pole kinni peetud mitmetest lubadustest riigi majandust parandada ja neist näidetest on juba palju kirjutatud. Seepärast on tekkinud küsimus, kuidas anda Kreekale uut abi, kui nad ei täida isegi esimeste pakettide puhul antud lubadusi.

EMU majanduspoliitika ütleb: «ELi finantsabi liikmesriigile…» ja lõpeb «…tema tegevusest sõltumatu majandusšoki või loodusõnnetuse puhul». Lähtudes sellest – kas peame Kreekat abistama? Poliitiline suund näitab, et jah. Aga kuidas?

Euroopa tippkohtumisel läinud aasta mais otsustati moodustada 770 miljardi euro suurune Euroopa Stabiliseerimismehhanism, et tulevikus eurotsooni abivajajaid rahaliselt aidata. Eurotsooni esindajad kirjutasid lepingule alla tänavu juulis ja loodetakse, et 2012. aasta lõpuks ratifitseerivad selle kõigi liikmesmaade parlamendid.  

Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) asustati 7. juunil 2010 16 eurotsooni riigi poolt garantiivõimsusega 440 miljardit eurot. Aktsiaseltsi asukoht on Luksemburg ja see lõpetab tegevuse 2013. aastal. Aktsiakapital on 28,4 miljonit eurot. Lisaks on riigid kohustatud garanteerima ka EFSFi võetud laenuteenindamise kulusid.

Liikmesriikidele annab EFSF finantsabi laenuna koostöös ­IMFiga, kuid erandkorras ostetakse ka esmaselt ja järelturult riikide võlakirju.

Toetust antakse ainult konkreetsete EFSFi liikmete ning IMFi heakskiidu saanud majandusprogrammide toetamiseks ja selle täitmise tagatisel. Programmi täitmist kontrollitakse iga kvartal. Kui seda ei täideta, võib EFSF toetuse järgmise osamakse tegemata jätta. EFSF andis tänavu veebruaris laenu Iirimaale ja juunis Portugalile. Nende abipakettidega seati riikidele ka tingimused finantsolukorra stabiliseerimiseks. Iirimaa ja Portugal on tingimuste täitmisega hakkama saanud, Kreeka mitte.

Riigikogu otsustas valitsuse ettepanekul liituda EFSFiga ja võtta selle liikmesusest tulenevad garantiikohustused. Eesti kohustab garanteerima laene 1,995 miljardi euro väärtuses. Kui neid laene ei tagastata tähtajaks, siis kasvab Eesti teoreetiline kohustus intresside võrra 2,5 miljardi euroni.

Loodetakse, et Eesti tegelik garanteerimiskohustus piirdub 660 miljoni euroga.

Meie valitsust on selle otsuse eest juba kritiseeritud. Väidetakse, et Kreeka pole enne oma võlgu maksnud ega maksa ilmselt ka edaspidi. Kardetakse, et kui Kreeka ei lunasta oma võlakirju, siis peavad seda tegema neid garanteerinud riigid, ka Eesti. Küsitakse, kust see kaks miljardit üldse võetakse. Tuuakse eeskujuks Soomet, kes nõuab lisatagatisi.

Kriitikat on ka selle kohta, et Eesti elatus- ja majandustase on tunduvalt madalam kui kriisis olevatel riikidel, eriti Kreekal. 2010. aastal oli Kreekas netoaastapalk ligi kaks, Itaalias ligi kolm ja Rootsis ligi neli korda suurem kui Eestis. Et las Kreeka või Itaalia viivad oma palgad meie tasemel või isegi alla selle, siis aitame vaeseid hädasolijaid.

Kas Eesti võiks hakata Kreekat ja teisi hädasolijaid toetama alles siis, kui oleme jõudnud rikkamate riikide hulka või vähemalt ületanud ELi keskmise taseme? Arvestades Eesti suhteliselt kõrget potentsiaalset vaimset taset (kui seda ainult osatakse või tahetakse kasutada), on meil võimalik ELi keskmine ületada ja siis edasi kõrgustesse liikuda. Las seni kreeklased ja teised ootavad…

Miks kogu euro kasutamise ajal ei osatud näha suurt riigivõlga ja eelarve puudujääki, eriti Kreekal? Eurostati andmed olid ju kättesaadavad. Kui Kreeka ise ei olnud huvitatud sellest märku andma, siis kus olid euroametnikud, riikide poliitikud? Kas neil ei olnud piisavalt vastutustunnet või elementaar­seid majandusteadmisi?  

Euroopas ollakse üha enam arvamusel, et praegusel kujul euro pikalt toimida ei saa. Valuutaliit pole jätkusuutlik – seda peaks toetama senisest lähedasem riikidevaheline poliitiline ja majanduslik liit. Ka mõne reegleid rikkuva riigi euroalast väljalöömine tooks kaasa ebastabiilsuse ning euro kursi languse. Kuid mõne suurema riigi euroalast lahkumisest kui ka euroala lagunemisest võidaksid USA, Jaapan ja Hiina, nende raha usaldusväärsus kasvaks ning kurss tõuseks.

Eurotsooni lagunemise puhul on suurimaks kaotajaks aga Euroopa, eelkõige suurriikide pangad, kes andsid kergekäeliselt raha riikidele, kes võlgadega toime ei tule. Kui aga pangad väga ahned ei ole, siis on neil võimalus alandada laenuintresse ja pikendada maksetähtaega. Seega on tänavu kriisi põhiprobleemiks, kuidas tõkestada Euroopa pankade kasumi vähenemine.

Kui aga lisaks Kreekale muutub maksujõuetuks veel Itaalia või muu riik, siis kerkib küll päevakorda mõne panga pankrott ja sellest tuleneda võiv ahelreaktsioon, mis eurotsooni rahandust korralikult raputab. Pankade huvid on suured ja seetõttu tahetakse Kreeka kriisile kiireid lahendusi.

Üheks lahenduseks pakutakse, et koos eurovõlakirjaga kaotaks see riik osaliselt eelarvelise iseseisvuse, sest muud abinõud pole toiminud. Jälle on siin mõeldud eelkõige Kreekat. Kuid ELi juhid eksisid, kui arvasid, et ühisraha juhib liitu ise. Praegune kriis teeb selgeks, et meil ei saa olla ühist valuutaala ilma ühise rahandus-, majandus- ja sotsiaalpoliitikata.

Tuleks luua ühine valitsus, mille järele valvab Euroopa Parlament. Euroopa häda olevat selles, et ta on rahvusriikide liit. Sellest päästab teda üksnes ühendus, milles rahvusriigid peavad veel enam loobuma oma rahvusriiklusest. See oleks Euroopa Ühendriik. Eks ühine valitsus tähendagi seda, et neile riikidele ja valitsustele, kes ei saa või ei oska ise oma riiki juhtida, pakutakse abiks teiste teabekapitali.

Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy on välja tulnud algatusega luua euroala ühine majandusvalitsus. Põhjuseks muidugi Kreeka, aga ka hulga teiste ELi liikmesriikide suutmatus elada oma sissetulekute, mitte kasvavate laenude varal.
Mis saab siis, kui Saksamaa ja ka Prantsusmaa astuvad euroliidust välja? EMU laguneb! Siit tulenebki aktsiaseltsi põhimõte: kes on ühiskassasse rohkem maksnud, sel on ka enam sõnaõigust.

Vastulauseks on, et väikeriigid kaotavad veelgi enam oma iseseisvust ja satuvad suurriikide võimu alla. Probleem pole rahvustes, vaid oskamatutes juhtides, kes samas ei taha võimust loobuda ega viitsi õppida kah: «Kui Jumal on andnud ameti, küll ta annab siis ka mõistuse.» Ent Pan-Euroopa idee on ju sajandivanune.

Majanduslikult võttes oleks ehk isegi õige lasta Kreekal pankrotti minna, kuid poliitilistel põhjustel ei saa seda teha. Maailma praktikas on näiteid, et mõni vaene arengumaa ei suuda IMFi ja Maailmapanga laenusid või nende intresse maksta ning nende võlad lihtsalt kustutatakse.

Tõenäoliselt pikendatakse ka Kreeka laenude tähtaegasid ja vähendatakse intresse. Vastasel juhul kaotaksid rikkad Lääne-Euroopa pangad osa oma rahast, kasumist. See põhjustaks aga tõsiseid häireid kogu ELi majanduses.

Kreeka riigivõlgade maksmata jätmine põhjustaks seal massilisi sotsiaalseid vapustusi, mida EL ja IMF ei taha. Kardetakse, et kui Kreeka ei maksa oma võlgu, siis võivad teisedki samamoodi käituda ja see tooks jällegi ahelreaktsioonina Euroopa panganduses kaasa tõsise vapustuse.

Kas Eesti kaotab garantii andmise tõttu oma kaks miljardit? Ei kaota, sest meie osakaal on siiski väike. Ega kogu EFSFi kui fondi summa saa minna Kreekale ja päästepaketist antavaid summasid kaalutakse enne põhjalikult. Otsuste langetamisel on ju ka meie esindajad ja nendestki sõltub, kas andmine on põhjendatud.

Musta stsenaariumi korral võib Eesti siiski midagi kaotada, kuid suure tõenäosusega oleks see vähem kui summa, mida me ise mitmesugustest ELi fondidest saame.

Niisiis pole jutud eurotsooni lõpust tõsiselt võetavad. Sest peale rahanduse kaasnevad ka juriidilised ja majanduslikud tegurid, mille süvaanalüüs oleks veel mahukam. Samas võimaldab siinne info targal lugejal ise teha õigeid järeldusi, niipalju kui see kõik meist üldse sõltub.

Kreeka kokkuhoiu­paketid

•    Kreeka esimene kokkuhoiupakett – märts 2010. Ametnike koondamisega loodeti kokku hoida aastas 4,8 mld ja aprillis säästa valitsemiskulude arvelt veel 1,8 mld eurot.

•    Teine kokkuhoiupakett – mai 2010. Valitsus tegi koos IMFiga kokkuhoiukava, millega säästetakse 30 mld kuni 2013. aastani. Selgus, et Kreeka eelmise aasta 110 mld euro suurune päästepakett on läbi kukkunud ja riigi majandust ei ole suudetud taastada, et riik ei suuda oma kohustusi õigel ajal täita ning võlapaberite tagasimaksete perioodi tuleb pikendada. Mais teatasid aga Kreeka juhid, et neil on seniste kohustuste täitmiseks tarvis veel 60 mld eurot.

•    Kolmas kokkuhoiupakett – juuni 2011. Selle tegi Kreeka valitsus 29. juunil 2011, kuni 2015. aastani säästetakse 78 mld eurot. See saadakse maksudest, 150 000 riigitöötaja koondamisest kuni aastani 2015, kusjuures allesjäänud peavad kauem töötama; kaitsekulutuste (vähendatakse 2011 – 200 mln, 2013–2015 – 330 mln eurot) ja tervishoiukulude (peamiselt riiklikult kindlaksmääratud ravimite hindade arvelt), investeeringute vähendamisest (2011 – 700 mln eurot) ning privatiseerimisest. Sellele lisandus ELi ja IMFi päästepakett 110 mld eurot.

•    Neljas kokkuhoiupakett. 21. septembril 2011 tegi Kreeka valitsus uue kokkuhoiupaketi, millega kahandati maksuvabastusi ja koondatakse tulevikus 30 000 riigiteenistujat, kes saadetakse «tööreservi», kus nad saavad maksimaalselt 12 kuud 60% senisest sissetulekust. 

Kokkuvõte ja lahendused

•    Kreeka ja teiste võlgnike probleeme peab analüüsima kompleksselt, seoses muude majanduslike tegurite ja poliitiliste, juriidiliste jne põhjustega, seoses kogu maailma majanduse ning poliitikaga.

•    Mõnede eurotsooni riikide kehvad majandusnäitajad olid kogu aeg teada, kuid poliitikud ei suutnud või ei osanud õigel ajal abinõusid tarvitusele võtta. Seega on tegemist puuduliku vastutustunde ja teadmistega. Euroopa poliitikud peaksid olema majandusküsimustes kompetentsemad. Muidu kaotab Euroopa konkurentsis maailma teiste regioonidega.

•    Võimu kontsentreerumine Euroopas on paratamatu ja vajalik. Muidu ei suudeta ELi edukat majanduspoliitikat teostada. Tuleb arvestada kasvavat ja tugevnevat konkurentsi USA, Hiina, aga samuti Jaapani, India jt regiooni riikidega.

•    Kreeka laenul võinuks siiski olla mingi tagatis. Ainult poliitilistest lubadustest ei piisa. Riikide poliitiline eliit ju vahetub tihti. Viimaste sajandite diplomaatia ajalugu näitab, et lubadusest ei ole sageli kinni peetud. Kreeka tuleb jõupositsioonilt sundida talle esitatud tingimusi täitma, sest ilma abita võib selles riigi toimuda poliitiline ja sotsiaalne kaos.

•    Euroraha jääb siiski püsima. Toimuvad ainult mõningad institutsioonilised muutused.

•    Kreeka väljaviskamine EMUst on küll majanduslikult põhjendatud, kuid poliitiliselt võimatu. Teised (Iirimaa, Itaalia, Belgia, Portugal jt) riigid saavad loodetavasti ühisel jõul hakkama, kuid see võtab siiski mõned aastad aega.