P, 2.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Dubai reis kui eneseteostus

Voldemar Kolga
Dubai reis kui eneseteostus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uue aasta pidustuste tulevärk maailma kõrgeima torni Burj Khalifa ümber.
Uue aasta pidustuste tulevärk maailma kõrgeima torni Burj Khalifa ümber. Foto: SCANPIX

Reisima ei minda niisama. Inimene peab leidma mingi hea põhjuse, et kodust lahkuda. Eriti käib see eestlase kohta, sest elatud on 2000–3000 aastat ühes kohas. Lahkuma sunnib ainult suur häda – sõda või majanduskriis. Paiksusest ja sellega kaasnevast on saanud eestimeelsuse alustala. Õige inimene peab püsima paigal.

Siit tulenevalt vaadatakse halvasti rahvaste ja üldse inimeste peale, kes liiguvad paigast paika. Meie teadvuse hierarhias asetuvad rändrahvad, stepiinimesed kuhugi allapoole võrreldes paiksete rahvastega. Ja siit tulenevalt otse loomulikult ei meeldi inimesed, kes tulevad siia parema elu otsimise nimel.

Tammsaare Andres ja Pearu ei rännanud ringi, sest neil oli palju tööd teha. Nad ei läinud mujale õnne otsima ning seeläbi on raiutud eestlase teadvusse.

Tegelikult on rändamisvastane hoiak pigem erand kui reegel. Inimesele on olnud loomulik juba iidsetest aegadest otsida paremat elu. Mindi ära Aafrikast, et koloniseerida kõik mandrid. Varem või hiljem lahkutakse planeedilt Maa, kui see muutub elamiskõlbmatuks. Inimene on oma olemuselt nomaad, mitte kohapeal istuja.

Rutiin tapab inimese
Küllap on pärast piiride avanemist alateadlik äraminemise ja üldse liikumise iha meis välja löönud. Kes ei tahaks praegu reisida? Mida annab reisimine psühholoogiliselt?

Reisimine on pidev otsustamine. Paikne inimene ei pea eriti midagi otsustama ja seepärast ihaldatakse stabiilset keskkonda. Stabiilsus kätkeb suurt ohtu, sest peaaju ei saa piisavalt otsustamise tööd. Rutiin tapab inimese. Kui tahad elada, tuleb hakata kohvreid pakkima.

Eelmise aasta lõpus tundsingi tolmulõhna, mis on selge märk sellest, et vajasin tuulutamist. Tuli välja mõelda, kuhu reisida. Talvel tuleb muidugi minna soojale maale, aga kuhu täpselt? Esmaste valikute hulka ei kuulunud Sharm el Sheik, sest seal on nii mõnus, et tekib oht langeda rutiini ning peaaju võib hanguda.

Soodne pakkumine viis Dubaisse. Hoopis ägedam koht kui Sharm, kuid muidugi kallim. Olin kolm aastat tagasi Araabia Ühendemiraatides juba käinud, aga Sharjah-nimelises emiraadis. Tekitasin võrdluse võimaluse. Selgus, et vahepeal oli valmis saanud Dubai metroo ja maailma kõrgeim ehitis, Burj Khalidi nõeltorn.

Milles avaldub tegelikult otsustamine, kuidas saab ajusid liigutada uues keskkonnas? Üks näide selle kohta. Joome cappuccino’t ühes kohvikus ja äkki märkan kõrvallauas kohalikku daami, kelle käed on ilusasti tätoveeritud.

See oli suur üllatus, sest mu pähe ei mahtunud, et mosleminaine võib sellist asja teha. Minu nagu teistegi pea on täis stereotüüpe, mida on vaja põrmustada.

Tekkis mõte pildistada selliseid käsi. Rändur tahab ju enneolematut fikseerida. Sain aru, et see ettevõtmine on tsipa riskantne. Ei tohi ju mosleminaisele külge lüüa! Suureks üllatuseks sain loa pildistada ning baarmen, kes vaatles mu tegevust, tõstis pöidla püsti, endal rõõmus nägu ees. Ise jäin väga rahule.

Mida ma tahan öelda selle looga? Reisidel tuleb müüte ümber lükata, suhelda, tutvuda võõra kultuuri ja uute inimestega. Peab isegi veidi riskima, et saada huvitavaid kogemusi ning ennast paremini tundma õppida.

Reisil tasub silmad hästi lahti hoida, et tähele panna kummalisi asju. Dubais olid näiteks bussipeatuste paviljonides konditsioneerid, mis pakkusid kuumal suvepäeval jahutust.

Temperatuur võib seal suvel ulatuda 50 soojakraadini. Selliseid kabiine pole ma kusagil näinud, aga asi pole ainult selles. Konditsioneeriga bussipeatuse paviljon räägib sellest, et hoolitsetakse inimeste eest, kel pole autot. On meeltülendav, et riik mõtleb vaeste peale ja pealegi on nad põhiliselt võõrtöölised.

Tegemist on maailma ühe rikkama riigiga, kes võib lubada endale selliseid paviljone. Meie jääme rikkuse poolest Araabia Ühendemiraatidest kaugele maha. Siiski julgeksin küsida, kas ma ei armastaks valitsust rohkem, kui oleks lubatud, et kümne aasta pärast on meil soojad bussipeatuse paviljonid, kuhu saaks varjuda külmal talvel. See oleks hea näide konkreetsest eesmärgist, mis meeldiks kindlasti pensionäridele.

Põhiküsimus on aga, kuidas sai üks kõrberahvas nii rikkaks? On nad ju nomaadid, kes meie müüdi järgi ei saa kunagi rikkaks. Pealegi on riik noorem meie riigist, järgmisel aastal saab 40-aastaseks. Muidugi öeldakse, et nafta on rikkuse põhjuseks.

Seda ei saa eitada, aga nüüdseks on nafta kukkunud kolmandaks tuluallikaks riigi eelarves. Eespool seisab turism ja kinnisvaraarendus. Oleks lihtne mõelda, et turiste toob kohale soe meri ja puhas loodus. Siiski peavad olema ka muud magnetid.

Maailma kalleim jõulukuusk
Dubai tõmbenumbriteks on saanud maailma suurimad ja kallimad asjad. Dubais asub maailma kõige kõrgem torn Burj Khalifa, 828 meetrit. Kokku on seal üle 160 korruse. Ise sõitsin liftiga 124. korrusele. Lifti kiirus on meeletu, 64 km tunnis, kohale jõudis ühe minutiga. Vaatlusplatvormile jõudmine maksab palju, aga sõitjatest puudus ei ole.

Torn avati 4. jaanuaril 2010 ehk ehitati valmis ülemaailmse masu ajal, mis räägib Dubai meeletust võimekusest leida investoreid. Torn ise on polüfunktsionaalne, seal on nii kortereid kui ka Armani hotell. Atraktiivsus ja suured nimed tõmbavad raha ja rahvast kohale.

Magnetiks on saanud nõeltorni juures asuv kunstjärv. Pimeduse saabudes võib nautida vee, ilutulestiku ja muusika vaatemänge. Eeskuju on võetud Bellagio hotellist Las Vegases, aga kõik on veelgi vaatemängulisem ja võimsam. Üldse on tunda selles riigis Ameerika mõju, kuna tahetakse pahviks lüüa suuruse ja kallidusega.

Nii asub Burj Khalifa lähedal maailma suurim kaubanduskeskus, Dubai Mall, maailma tuntud brändide ja suure akvaariumiga. Ühes teises kaubanduskeskuses on suusakeskus, kus saab mäest alla lasta. Inimest tõmbab kummaline – suusatamine kõrbes.  

Tõmbavad ka kõrged hinnad. Mulle torkas silma üks naiste jakk, mis maksis vanas rahas üle 120 000 krooni. Müüja oli valmis isegi kolmandiku võrra hinda alla laskma. Uskumatu vastutulelikkus.

Emiraatide palees oli kaks suurt magnetit, mis tõmbasid inimesi kohale. Seal oli maailma kalleim jõulukuusk. Ehteid oli kuusel 11 miljoni USA dollari eest. Ja pealegi seisis seina ääres kullaautomaat. Rahaautomaadiga sarnasest masinast sai osta ehtsat kulda. Seekord jätsin ostmata, aga oli huvitav näha maailmaimet.

Sai ära käidud tehislikul Palmisaarel, kus on terved uued elurajoonid ja palju hotelle. Suurim hotell
Atlantis meenutab Bahama Atlantist, kus on suur kasiino ja akvaarium suurte kaladega. Üldse peavad rajatised meenutama midagi tuttavat, et tekiks äratundmise rõõm.

Teadmiseks, et Araabia Ühendemiraatide pealinn on Abu Dhabi, mitte Dubai. Kahe linna vahel käib võistlus umbes nagu Tallinna ja Tartu vahel. On aga ka olulisi erinevusi. Nii andis pealinn masu ajal Dubaile abi, et maailma kõrgeim ehitis saaks ikka valmis. Ei jäta üks šeik teist šeiki hätta ka masu ajal.

Abu Dhabi lähedal asub üks maailma suuremaid mošeesid – šeik Zayedi mošee. Sinna mahuks 40 000 palvetajat ja viis jalgpalliväljakut. Põrandat katab maailma suurim vaip. Mošee ise on tehtud valgest Itaalia marmorist nagu meie Under rahvusraamatukogu kõrval. Muidugi mastaabid on erinevad.

Kõige enam aga võlusid mind Swarovski kristallist lühtrid. Soovitaksin osta meestel naisele Swarovski ehe, kas või väike, et tunnetada kristalli hinda. Kui aus olla, siis pole mu silm näinud nii ilusat pühamut kui Abu Dhabi suur mo ee.  

Abu Dhabil on suured plaanid, et teha ennast veelgi atraktiivsemaks. Ja kuidas? Kavatsetakse ehitada moodsa kunsti muuseum. Mõelgem korraks! Seda kavatseb teha «konservatiivne islamiriik». Meie mõtleme ju nii, et kui Kopenhaagenisse ehitatakse teine moodsa kunsti muuseum, siis nii peabki olema.

Eestis on levinud müüt, et araabia maad asuvad mentaalselt 14.–15. sajandis. Kui vaadata tulevase muuseumi makette, mida uhkusega eksponeeritakse, siis saab see müüt küll suure hoobi. Nimelt on Guggenheimi muuseumi arhitektiks postmodernne Frank Gehry.

Ta on Bilbao Guggenheimi muuseumi autor. Prahas on võimalik näha tema tantsivat maja. Vaadake neid internetis ja te näete midagi sellist, mida pole kunagi näinud. Ise olen käinud Guggenheimi muuseumis New Yorgis, et vaadata Kandinskyt.

Kas ei peaks me tundma uhkust, et linna keskele tuleb modernne Eesti Kunstiakadeemia hoone ja reklaamima seda kui turistide magnetit, nagu teevad seda araablased.

Reisida tulebki selleks, et lüüa enda pea segi ja tekitada uusi küsimusi. Nii hoiad psüühika korras. Mis on Araabia Ühendemiraatide edu aluseks?

Lühike vastus: traditsioonide ühendamine avatuse ja tulevikku vaatamisega. Šeigid teavad, et nafta saab otsa, aga rahvas tahab hästi elada ka saja aasta pärast ehk tuleb luua jätkusuutlik riik. Siilgi teab, et jätkusuutlik on riik, kuhu tuleb rahvast juurde.

Riik ongi pidevalt kasvatanud oma elanikkonda. Migratsioon on heaolu allikaks. On hirmus teatada, et kohalikke inimesi on 17 protsenti, ülejäänud on tööjõud, mis tulnud lähiriikidest.

Muidugi on probleeme immigrantide õigustega, aga õnneks pole suuri probleeme olnud. Ei maksa arvata, et tulevad ainult vaesed ja vaevatud. Dubais on suur Teadmiste küla, kus asuvad eri päritoluga ülikoolid ja teadusasutused, nii läänest kui ka idast.  

Venelased ja jänkid
Dubais kostab palju vene keelt, hoopis rohkem kui inglise keelt. Venelased on number üks turistid, ameeriklasi, üldse ingliskeelseid kohtab harva. Ootamatult palju on kasahhe, st neil läheb hästi, kui asuvad elama Dubaisse. Kuuled veel saksa ja prantsuse keelt.

Olen veendunud, et Dubais on hoopis ohutum olla kui Iisraelis. Dubais kohtasin sõdureid ainult metroos ning mitte üheski kaubanduskeskuses nagu Iisraelis.

Dubai ehitab ennast üles välisest nõudlusest lähtuvalt. Enda traditsioonid ja eelistused ei ole riigi arengu aluseks. On teada, et «valged ja rikkad» tahavad elada kõrghoonetes.

Nad tahavad mugavat elu. Dubais ongi pilvelõhkujate elurajoon, kus saab oma veesõidukiga randuda otse trepikoja ette.

Samas eelistab kohalik rahvas elada suhteliselt väikestes eramutes. Rikkuse näitajaks pole mitte maja suurus, vaid palmipuude arv maja ümber. Meenutuseks – tegemist on kõrberiigiga, st iga puu vajab eraldi niisutust. Vesi aga maksab palju, kuna seda tehakse mereveest.

Dubai loob riiki võttes arvesse inimese irratsionaalset olemust. Ei ole ju mõistlik väiksel riigil ehitada maailma kõrgeim torn (mis võibki jääda kauaks ajaks kõrgeimaks) ja suurim kaubanduskeskus ning müüa seal 10 000-euroseid jakikesi, rajada suuri palmikujulisi tehissaari, luua suurim Ferrari teemapark jne.

Meid hirmutaks muidugi nii kõrge võõramaalaste protsent, keda rakendatakse suurte ideede teostamisel. Kõik see on riskantne, aga kes ei riski, see šampust ei joo. Ja Dubai joob metafoorset šampust, sest päris alkoholi ei jooda.

Märksõnad
Tagasi üles