/nginx/o/2010/10/23/453503t1hbcee.jpg)
Paul on president Nicolas Sarkozy pensionireformide vastu kuulutatud sõjas midagi partisani taolist.
Paul – rõõmus streikiv filosoof
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees kuulub nende tuhandete seltskonda, kes möödunud nädalal «eksprompt blokaade» korraldasid, tõkestades juurdepääsu nii kütusehoidlatesse, lennujaamadesse kui kiir- ja raudteedele. Ikka selleks, et Prantsuse majandusele maksimaalset põntsu panna.
Paul seisis paari tosina kamraadiga teeserval. Perekonnanime soovis ta jätta enda teada. Parasjagu oli tarvis hoida silm peal politseiüksusel, mis veidi eemal vahti pidas.
Pauli öö möödus Rounenis Seine’i jõe kallastel paikneva kütuselao juurdepääsu ummistades. Koidu eel saabusid aga sandarmid piketeerijaid laiali pillutama. Mööda vurab värskelt täidetud paakidega masinate kolonn, toomaks leevendust Prantsusmaa bensiinijaamadele, millest viiendik reedeks kuivale oli jäänud.
Aga Paul on õnnelik.
«Siin on midagi, mis mind vaimustab. Kui aus olla, oleme tegelikult rõõmsad,» ütles Paul ja lisas kinnituseks Spinoza mõttetera, et vägi peitub rõõmus. Sest see on Prantsusmaa ning Paul ise ametilt filosoofiaõpetaja.
«Pensioniprotestid võtavad hästi kokku põlguse, mida me Sarkozy vastu tunneme,» ütles Paul. «Ma pole siin pensionite pärast. Mulle see korda ei lähe. Ma olen siin, et Sarkole kätte maksta ja et midagi ometi juhtuks.»
Ja just see ettearvamatu «midagi», ehk siis kulmineeruvad pinged ja isegi rahvarahutused, ongi Prantsuse valitsuse peamine mure.
See seletab ka natuke, mis Prantsusmaad niivõrd raske reformida on. Ka kohalik meedia ei väsinud sel nädalal imestamast, kuivõrd vaikselt virisevad meeletute kärbete üle ülemerenaabrid britid – ning milliste röögatuste saatel raevutsevad prantslased pealtnäha pisikese pensioniea tõusu peale.
Sarkozy on nõuks võtnud seista kui kalju ning peab pensionireformi oma meelevalla testiks. Kuna pahameel ähvardab epideemiaks paisuda, katsub ta seadust võimalikult ruttu läbi suruda. Eile andiski senat oma jah-sõna – pärast seda, kui valitsus oli kärpinud debatiks antud aega.
Tuleval nädalal peaks toimuma mõlema parlamendikoja otsustav hääletus.
Valitsus on hoiatanud, et pikaleveninud streik võib majandusele kahju teha.
Nii ehitusfirmad, Air France, raudteeoperaator SNCF kui maanteetranspordi ettevõtted on hakanud vaikselt kokku arvestama, kui palju streigid ja kütuseprotestid neile maksma võivad minna.
Samas leiab Po ülikooli majandusprofessor Eric Heyer, et üldiselt ei tohiks majanduskasv eriti kannatada. Ta ütles, et pigem peaks muretsema kokkuhoiukavade ja euro tugevuse pärast.
Kõigele vaatamata on ametiühingud neljapäevaks plaaninud järjekordse streigi- ja massdemonstratsioonide päeva. See on siis pensionisõjas see nn regulaararmee.
Jätkub aga ka sissisõda. Geriljade jaoks ongi oluliseks lahingutandriks kujunenud Roueni tööstuslinnaosad, kus paiknevad naftatöötlustehas ja kütuseterminal.
Kuna kütusehoidla juurdepääsu valvab politsei, plaanib Paul kaaslastega blokeerida pigem lähedalasuvad ring- ja maanteed.
«Rumal lugu,» ütleb kütuseveoki juht Bruno linnast nimega Caen, kes ootab oma masinaga hiljuti taasavatud Rubis’ kütuseterminali juures. «Niimoodi majandust halvata ei tohi. Mõtle, kui paljud väikeettevõtjad nüüd hädas on.»
Enamus autojuhte on aga protestijate poolel.
«Nad peaks palju rohkem kohti ära blokeerima,» ütles François Bosquain. «Mina pole valmis kauem töötama. Jäme ots oleks siis nende käes. Nad tahavad meid õigustest ilma jätta ja ei taha rikastelt raha võtta.»
Aga isegi pensionireformi pooldajad on enamjaolt Sarkozy peale pahased, et too vaherahu pole proovinud sõlmida.
«Mulle tundub, et meie valitsus on liiga jäik ja liiga uhke,» ütles kannatlikult kütusesabas seisva veoauto juht. «See on vajalik, aga liiga jõhker, liiga ootamatu.»
Segadustele vaatamata kuulub protestijatele paljude prantslaste jäägitu sümpaatia. Reedel avaldatud BVA küsitluse andmetel kiidavad streigid heaks 69 protsenti küsitlustele vastanutest.
Avalikkuse heakskiit annab aga streikijatele hoogu juurde. «Demobilisatsiooni tunnet õhus ei ole,» ütles Petroplusi naftatöötlustehase tehnik Stéphane. See on üks 12 tehasest, kus tootmist parasjagu seisma pannakse.
«Iga päev viiakse läbi hääletusi. Iga kord on valdav enamus selle poolt, et streik peab jätkuma.»
Copyright The Financial Times Limited 2010.