New Orleans, kell 8 õhtul. Grupp vihmast märgi vietnamlasi ootab kogukonnakeskuse ees oma õnne - võita üks 40st 100-dollarilisest toidutalongist.
Louisiana vietnamlased elavad käsi pikal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Viissada kuuskümmend kolm,» hüüab noor mees. Mitu sandaalides vietnamlast kummardub vaatama, kas nende loteriipiletid äkki klapivad. «Seitsesada kaheksakümmend kaheksa,» kõlab järgmine number. Võiduka piletikontsuga astub ette õlgkübaras naine.
Omal ajal oleksid Louisiana vietnamlased, kelle omanduses on arvata kolmandik Mehhiko lahe kalalaevu, sellise heategevuse peale vaid kulmu kortsutanud. Naftaleke on aga jätnud keelebarjääri poolt kammitsetud kalamehed olukorda, kus iga penn marjaks ära kulub.
«Nii kurb on käsi pikal elada. Meie vietnamlased teeme ikka tööd, kui midagi vaja,» ütleb Chinh Nguyen, kes viimased kümme aastat oma elust Louisiana rannavetes krevette on püüdnud, täna aga loteriivõiduga koju võib minna. «Aga mul ei jää muud üle. Kellelgi meist ei jää muud üle.»
Sellest ajast, kui kalapüük naftalekke tõttu ära keelati, on kohalikud kalamehed elatanud end BP programmi Vessels of Opportunity raames puhastustöid teostades. Nagu näib, kipuvad nii mõnedki vietnamlased sellest tööotsast ilma jääma.
«Pea kõik vietnamlased on end tööle pakkunud, kuid kõigile ei piisa,» ütles Tap Bui, kes kogukonnakeskuses toiduloteriid korraldada aitab.
Ta lisas, et kahjunõuete esitamiseks jääb vietnamlastel pahatihti keeleoskusest puudu. Bui hinnangul oskab vaid kümnendik kohalikest Vietnami kalameestest ja -naistest algtasemel inglise keelt töngata. «Paljude jaoks jääb kõik keele taha toppama,» kurdab naine.
1970. aastatel kolis Louisianasse tuhandeid kommunismi eest põgenenud vietnamlasi, kes leidsid siit eest nii mõndagi, mis kodu meenutas: kuumuse, niiskuse ja ennekõike kalapüügi. Sellega ongi siiamaani tegeldud, ülejäänud elanikkonnaga on suhtlemist vähe.
Versailles, mis koosneb kaljujärsakule ehitatud ühekordsetest elamutest ja orkaan Katrina poolt purustatud kortermajadest, on samahästi kui Vietnami linn. Apteekrid, pankurid, pagarid ja ettekandjad – kõik on Vietnamist. Vietnami pered kasvatavad ka aed- ja köögivilja, mida laupäeviti üksteisele turuplatsil müütamas käiakse. Üsna Saigon Drive’i lähedal asub isegi Vietnami raadiojaam.
49-aastane kalamees Thien Nguyen selgitab, et on juba kolm kuud BP käest 5000 dollarit saanud. Kalapaadi korrashoidmiseks ja äraelamiseks on aga vaja 7000-8000 dollarit. Ta ütleb, et suhelda on väga raske ja ta ei saa täpselt aru, kas ka augusti eest raha antakse.
«Sisse tuleb väga vähe,» lükkab ta peopesaga ümber nähtamatu hunniku. «Mul oli raha kõrvale pandud ka, aga see on otsas.»
BP on üritanud probleemiga rinda pista. Versailles’s on püsti pandud kontor, kuhu inimesed oma nõuetega pöörduda saavad. Töötajad räägivad, kuidas nad ka koolide ja koguduste vahendusel elanikele rahataotluste esitamise protsessi selgitada on üritanud.
Käepärast on kaks tõlki, laual vietnamikeelsed voldikud sissetuleku kaotuse kompensatsiooni taotlemise juhenditega. Samas räägib vietnami keelt ligikaudu kolm neljandikku kahjukannatajatest, kontori kaheksateistkümnest nõustajast valdab seda keelt vaid üks.
Eri põhjustel on BP katsed keelebarjääri ületada vahel ka vett vedama läinud. Kord jäi ettevõtte esindajate ja kohalike kalameeste koosolek pooleli seetõttu, et palgatud tõlk juhtus kasutama Põhja-Vietnamist pärit väljendeid, mis tõid paljudele kuulajatele meelde valusaid mälestusi kommunismi päevist.
Kuna üha enam vietnamlasi enda sõnul pankroti veerel viibivad, üritab kogukonnakeskus omalt poolt aidata ja ühtlasi abi taotlemise protseduure selgitada.
Üks eestvedajatest Mai Thi Nguyen tunnistab aga, et töö kipub üle jõu käima: «Me peame tõesti alustama aabitsatõdedest. Näiteks selgitama neile, kes on USA president.»
Copyright The Financial Times Limited 2010.