Ainus hea uudis, mille praegu elektriturult võib leida, on Eesti-Soome merekaabli Estlink 2 valmimine. Elering ja Fingrid lasid oktoobris voolu sisse, alustades 350 miljonit eurot maksva suurinvesteeringu testimist. Võimas kaabel seob Eesti elektrituru Soome külge, sest koos vanema kaabliga jätkub nüüd piisavalt mahtu, et voolu kahe riigi vahel liigutada.
Merekaabli käikuminek peaks tuleva aasta algul tähendama seda, et hind kõigub Eestis ja Soomes enam-vähem samas rütmis. See on juba praegu enamasti nii, aga siis peaksid kaduma ka need viimased tunnid, mil hind erineb.
Soome lahe põhjakaldalt tuleb nüüd oodata järgmist olulist uudist: Olkiluoto uue tuumareaktori käikuminekut. Kui hiiglasuur reaktor tööle hakkab, leevendab see märgatavalt soomlaste elektripõuda. Kuna turud on kaablitega ühendatud, peaks hind seeläbi langema ka Eestis.
Tõsised probleemid vaatavad vastu aga lõunanaabrite pool. Kuigi elektribörs Nord Pool Spot on laienenud kõikidesse Balti riikidesse, siis turg sellest hoolimata ei toimi. Elering ei olnud nõus Lätis äsja avatud päevasisese turu raames kauplemisega üle kahe riigi piiri. Eesti Energia on otsustanud Lätist sootuks lahkuda. Põhjus on väga lihtne: kuna Eesti firmal Lätis tootmist pole, siis müüa saab vaid börsilt ostetud elektrit. Eestis müüb Eesti Energia kogu toodetud elektri börsile, luues nii likviidse turu. Teisiti see polekski mõeldav, sest turgu valitseva firmana saaks ettevõte teha oma müügimeeskonnaga väga heade hindadega otselepingud, surudes konkurendid täielikult välja.
Eesti otsustajad ja ärimehed ootavad, et turule tootmine ja börsilt elektri ostmine oleks üldine ka lõunanaabrite juures, eelkõige Lätis. Vahemärkusena: kui kodumaal peetakse Eesti Energiat hirmsaks monopoliks, siis Riias asub muide Balti riikide suurima energiafirma Latvenergo peakontor.
Nii pole imeks panna, et võitluses tugeva konkurendiga kipub Eesti Energia alla jääma.
Läti elektrituru probleemid peituvad selles, et lõunanaabrid ei müü elektrit börsile. Samuti kaitsevad nad kodutarbijaid fikseeritud hinnaga. Tuleva aasta aprillist peaks ka Läti kodutarbijale saama teha pakkumisi kõik müüjad, kuid praktikas ei pruugi see võimalik olla.
Eestis on samuti mitu probleemi, mis vajaks elektrituru tõhusamaks korraldamiseks lahendust. Esiteks ühine arve. Kui tarbija tahab valida elektrimüüja, kel pole oma jaotusvõrku, siis hakkab ta saama kaks elektriarvet igas kuus. Ebamugava korralduse tõttu on uued elektrimüüjad halvemas olukorras võrreldes vanadega. Ennekõike käib jutt Eesti Energiast, kelle turuosa on jaotusvõrgu äris kõige suurem.
Teine suur probleem on müüja vahetamise kiirus. Praegu võtab see aega vähemalt üks kuu. Kuna müüjat saab vahetada vaid kalendrikuu vahetusel, siis tegelikkuses tuleb oodata neli-viis nädalat pärast elektrimüüja vahetamisest teatamist. Kui telefonioperaatorit saab vahetada peaaegu iga päev, siis võiks nii see olla ka elektriäris. Elering on ju ehitanud moodsa andmelao, kus peaks iga majapidamise tarbimine täpselt kirjas olema.
Huvitav oleks ka teada elektrimüüjate vahetamise statistikat. Kui arvuliselt on see teada, siis pole teada, milline müüja kaotas ja milline müüja võitis kliente.
Tõhus turg peaks andma soodsama energiahinna, viimane omakorda konkurentsivõimelisema majanduse.