/nginx/o/2013/09/06/2295397t1hfc39.jpg)
Pankrot, arvete arestimine, soolaputka ja sunnismaisus sellise komplektiga ähvardab Julianus Inkasso kümneid tuhandeid Elisa praegusi ja kunagisi kliente. Oma ähvarduses tugineb võlanõudja aastate eest aegunud nõuetele.
Inkassofirma ähvardab tuhandeid Elisa kliente aegunud nõuetega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõudekirjades, mida inkassofirma saadab, on põhinõudele lisatud intress, mis ka väikesele võlale aastate jooksul otsa tiksudes ulatub pahatihti kümnetesse tuhandetesse kroonidesse, mõnedel juhtudel enamgi.
Näiteks Meinhard Miller, kellelt varastatud passiga kurjategijad 1997. aastal 4400-kroonise mobiiltelefoniarve tegid, pidas juhtumit aastaid lahendatuks, kuni sai veebruaris Julianus Inkassolt ähvardavas toonis kirja. Nelja tuhande kroonine võlg oli koos intressidega kasvanud ligemale 25-kordseks ehk pea 100 000-krooniseks.
Inkassofirma pakub võlglasele siiski kompromissi, mille järgi viimane tasub võla põhisumma ja teist sama palju intressideks. Inkassofirma jätab ütlemata, et lõviosa sellistest nõuetest on praeguseks juba kolm aastat aegunud.
«Aegumise eesmärk on kiirendada protsessi ja kaitsta võlgnikku olukorrast, kus kümme aastat pärast võla teket hakatakse temalt äkitselt midagi nõudma,» selgitas Harju maakohtu kohtunik Hannes Olev, kes on lahendanud arvukalt nii Elisa kui ka EMT võlgnike vastu esitatud hagisid.
Võlaõigusseaduse järgi aegusid 1. juulil 2005 kõik enne 1. juulit 2002 tekkinud nõuded, mida polnud selleks hetkeks kohtu kaudu sisse nõudma hakatud või mille tasumisega ei venitatud pahatahtlikult.
Konks on aga selles, et nõue loetakse aegunuks üksnes siis, kui võlgnik seda selgesõnaliselt nõuab. On enam kui tõenäoline, et lõviosa kümnetest tuhandetest inkassofirma ohvritest seda nõuda ei oska.
Julianus Inkasso nõudeosakonna juht Raido Kirsiste ei nõustunud väitega, nagu üritaks firma inimeste teadmatusele panustada ja seeläbi vanu, praeguseks sisuliselt maha kantud nõudeid rahaks pöörata.
Julianus tõlgendab Kirsiste sõnul aegumist teisiti. «Ma väidan, et võlgnikud olid oma võlast teadlikud, seetõttu ei tule jutukski, et kolme aastaga on nõue aegunud,» sõnas ta.
Kirsiste viitab kümneaastasele aegumistähtajale, mis kehtib juhul, kui kohustuse täitmisega on viivitatud tahtlikult. Justiitsministeeriumi asekantsleri Urmas Volensi kinnitusel peab rikkumise tahtlikkuse tõestama kohtus võlausaldaja ehk inkassofirma. Selle tõendamine ei pruugi tema sõnul kuigi kerge olla, iseäranis kui väidetavale võlglasele pole aastaid saadetud arveid ega meeldetuletusi võla kohta.
Samas on Postimehele teada ka mitu endist Elisa klienti, kes on Julianuse «kundede» hulka sattunud enam kui küsitaval moel. Eelmainitud Meinhard Miller esitas Elisale politsei tõendi passi varastamise kohta ning sai kinnituse, et toona Radiolinja nime all tegutsenud mobiilifirmal tema vastu pretensioone pole. Ometi ilmus nüüd, 11 aastat pärast 4400-kroonise arve tegemist välja vahepeal 94 000-krooniseks paisunud nõue.
«Ma helistasin Julianusesse ja ütlesin, et Elisaga on asjad klaaritud, aga nemad nõuavad nüri järjekindlusega edasi,» märkis Miller. «Nad pakkusid kompromissi, et tasun 8800 krooni, vastasel juhul ähvardasid arvete arestimise, eraisiku pankroti ja välismaale sõidu keeluga. Ma väljendasin end tsensuurselt ja saatsin kogu nende firma Sirtsu sohu.»
Tallinlanna Kristi, kes oma täisnime avaldada ei soovinud, sai samal moel teada, et Elisa peab teda 2002. aasta juunist võlglaseks. Kahe väidetavalt tasumata arve summa on sadakond krooni, kuue aasta jooksul pole Kristi saanud ainsatki teadet võlgnevuse kohta. Ometi teatas inkassofirma talle nüüd, et temagi võlg on vahepeal kasvanud enam kui kümnekordseks.
«2003. või 2004. aastal lõpetasin Elisaga lepingu ära ja ka siis oli kõik korras, mingist võlast ei olnud juttu,» meenutas Kristi. Enda kinnitusel pole ta tahtlikult midagi maksmata jätnud ning ei kavatse seetõttu inkassofirma nõudmistele alluda. Temalegi pakutud kompromiss maksku põhivõlg ja intressideks teist samapalju tähendanuks kõigest paarisaja kroonist kulu.
Kirsiste kinnitas, et nemad on Elisalt vanu nõudeid ostes teinud oma investeeringu ning kavatsevad seetõttu kõik vastuseta nõuded, mis silmanähtavalt alusetuks ei osutu, kohtusse viia. Senise praktika põhjal võib massilist kohtuteed inkassofirmale ka üsna edukaks pidada.
Kohtulahendite registrist leiab arvukalt telekomifirmasid esindavate inkassofirmade kasuks tehtud tagaseljaotsuseid, kus inimestelt on välja nõutud ka väidetavad võlad, mida võiks lugeda aegunuks. Kui aga võlgnik kohtu teadetele ja kutsetele ei reageeri, lahendatakse asi tagaselja ning ta ei saa taotleda ka nõude aegunuks lugemist.
«Ka kohtus on veel võimalik sõlmida kompromiss,» rõhutas Julianuse esindaja Kirsiste. «Kui aga võlglast kohal pole, ei hakka ta reeglina ka kohe maksma, asi läheb kohtutäituri kätte ja summale lisanduvad veel täituri tasud. Kõige mõistlikum on nõude saamisel seda otsast maksma hakata, kui ühekorraga ei jaksa, leiame selleks mõistliku aja.»
Samas manitses kohtunik Olev võlglasi aumehelikkusele. «Aegumisele võib kohtus apelleerida, aga keskne küsimus on ikka see, kas võlg on olemas või mitte,» sõnas ta. «Aus inimene ütleks, et jah, olen võlgu ja maksan ära.»