Tänusõnad teeksid tööl imet

Aitäh! Foto: SCANPIX

Üks heategevustegelane ütles mulle hiljuti, et filantroopide ringis on rusikareegliks tänada annetajaid seitse korda.

Kui internetist leitud viited «traditsioonidele», «tavatarkusele» ja vältimatult ka «Hiina kommetele» välja arvata, siis ühtegi empiirilist uuringut ma selle võlunumbri toetuseks ei avastanud. Mõned heategevuseksperdid polnud sellest kuulnudki, teised – kes olid kuulnud – kaldusid mõttetera kasulikkuses kahtlema.

Küll aga on palju uuringuid selle kohta, kuidas tänulikkus käitumist parandab. Lühike vastus: parandab kohe väga.

Mistõttu on veelgi kummalisem, miks enamikus töökohtades lihtsaid (ja odavaid) tänusõnu motiveerimisvahenditena alahinnatakse – samal ajal kui kõikjal vohavad keerukad rahapõhised stiimulipaketid.

Mitte et bossid iial «aitäh» ei ütleks. Kuid nende sõnumid on segatud ning tihti väljendavad nad avalikult oma tänulikkust, kui on juba liiga hilja – hinnatud töötaja asutab end lahkuma.

Microsofti endist Windowsi-eksperti Steven Sinofskyt peeti üldiselt okkaliseks inimeseks, sama firma tegevjuht Steve Ballmer on üks jäärapäisemaid oma kategoorias. Kui esimene hiljuti ootamatult tagasi astus, raiskas viimane vaid 16 sõna väljendamaks oma tänutunnet Sinofsky «suure panuse» eest, jätkates seejärel Windowsi toodete promomist.

Septembris läkitas Reckitt Benckiseri juht Rakesh Kapoor oma finantsjuhi Liz Doherty teele küll kergelt tänulike avasõnadega, kuid tõttas rõhutama seda, kuivõrd erinevad olid nende tööstiilid. (Ehk peitus võti sõnades «Ma tahan tänada Lizi...» – avang, millele näib järgnevat väljaütlemata fraas «... kuid ma lihtsalt ei suuda».)

Nagu avastasid psühholoog David DeSteno ja tema abilised, edendab tänulikkus koostööd mitte üksnes tänaja ja tänatava, vaid ka viimase ja kolmandate osapoolte vahel. Kaasakadeemikute Adam Grant ja Francesca Gino arvates piisab pelgalt lihtsatest tänusõnadest, et inimene tunneb end väärtuslikuna ning võib oma pingutusi lausa kahekordistada.

Tänamise viise pole raske välja mõelda: ütle liftis «hästi tehtud», jäta lauale kiri või läkita meil, maini inimest kõnes või aastaaruandes. Miks ometi kasutavad juhid neid käepäraseid vahendeid niivõrd harva? Ja miks kipuvad alluvad mõtlema, et mis on tagamõte?

Küllap seetõttu, et töiste tänusõnade tarvitajad lisavad sageli «saastana kaasa» vähem meeldivaid märkusi, sünnitades künismi.

Tasub teada, et tänu ei ole:

●Viis oskusi edendada. Kui tänada ebakompetentset töötajat «enam-vähem» tulemuse eest, võib viimane küll edaspidi rohkem pingutada, aga tulemus ei parane. Selleks on koolitused.

●Alternatiiv rahale või edutamisele. Raha üldiselt tänu ei asenda, aga tõsi on ka vastupidine. Ülevoolav tänu võib ühe korra boonuse efekti anda. Aga kolmandal ja neljandal aastal hakkab tänukirja motiveeriv mõju tuhmuma.     

●Vabandus. «Aitäh, et sa Joani eest töö ära tegid (kui ma unustasin, et ta palus seda päeva vabaks)»: vale. «Vabandust, et ma su Joani vabal päeval löögi alla panin – aga aitäh, et aitasid»: õige.

●Korraldus, nagu memodele lisatud õõnes ettetänamine: «Tänan juba ette, et tulete pühade ajal appi projektile viimast lihvi andma.»

Uuringud osutavad sellele, et inimesed omistavad negatiivsetele sõnumitele palju suuremat kaalu kui positiivsetele. Mis tähendab seda, et tööandjad peaksid proportsionaalselt rohkem tänu väljendama, et teha tasa karmimad teated, mida sageli edastada tuleb.

Ja kui kõik need segased signaalid on kõrvaldatud, kehtib ikkagi teadlaste, heategijate, tippjuhtide ja töötajate igihaljas kuldreegel: tänusõnad olgu siirad. Ühesõnaga, kvaliteet on tähtsam kui kvantiteet.

Aitäh seda lugu lugemast!

Copyright The Financial Times Limited 2012