Mida võiks tähendada «roheline luik», aga mida «oranž pähkel»? Šveitsi pankur teaks neid mõisteid. Kaspar Näf kirjutab, kuidas ühe USA maksuametnike püünisesse jäänud pangategelase lobisemine Šveitsi pangasaladuse lõpetas.
Pangasaladus: kuidas ameerika pankur Šveitsi müüdile kriipsu peale tõmbas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi enam kui aasta eest võttis Saksa politsei hästi lavastatud meediakampaania käigus, kõigi sealsete telejaamade kaamerate ees, kinni Saksa Posti juhi Klaus Zumwinkeli, keda süüdistati Liechtensteini vürstipanka LGT raha peitmises. Tänavu 19. veebruaril võis postimees.ee-st lugeda: «Uskumatu: Šveitsi pank avalikustab salajasi kliendiandmeid.»
Liechtensteini järel murti ka Šveitsi kuulus pangasaladus ja suurim Šveitsi pank UBS (United Bank of Switzerland) andis Ameerika ametivõimudele üle 255 kliendi toimikud.
See uudis tuli eestlastele täiesti ootamatult ja ka suurem osa šveitslastest pidas seda välguks helesinisest Ameerika taevast. Keegi ei oodanud, et UBS, kes oli juba Ameerika Ühendriikide rämpshüpoteekidega ligi 40 miljardit dollarit kaotanud, kellelt Šveitsi keskpank koos valitsusega oktoobri keskel kiirkorras 60 miljardi dollari eest (nüüdseks on see summa vähenenud 40 miljardile dollarile) märgitud väärtpabereid välja ostis, satub ka pangasaladuse osas nii suure löögi alla.
Meedia ees näis ka Šveitsi valitsus olevat üllatunud. Ent tähelepanelik lehelugeja, kes läinudaastase jalgpalli EMi ajal majandusveergudesse oli jõudnud süveneda, ootas seda sammu ammu. Miks see juhtus just veebruari keskel, on seletatav arengutega USAs, mida aga Šveitsis jällegi vähe kajastati.
Juhtunu mõistmiseks on esiteks vaja teada, milles Šveitsi pangasaladus, õigupoolest panga kliendi saladus, seisneb. Et pankurid ei tohi oma kliendi rahalise seisu kohta midagi välja lobiseda, kehtib ju ka Eestis ja on konfidentsiaalsuse mõttes täiesti arusaadav. Šveitsis, Liechtensteinis ja ka teistes rangema pangasaladusega riikides on nõks selles, et seal tehakse raskesti arusaadavat vahet maksudest kõrvalehoidmise (tulude deklareerimata jätmine) ja maksupettuste vahel.
Šveitsis ei kanna tööandja otse mingit protsenti töötaja palgast maksuameti kontole üle. Šveitsis deklareerib iga kodanik ja pikaajalise elamisloaga Šveitsis elav välismaalane – nii töövõtja kui ka tööandja – oma tulusid ise, tõendab neid ja maksab seejärel makse. Sama käib ka pangas seisvate hoiuste, võlakirjade, fondide jms kohta. Kusjuures pangakontodel seisvate hoiuste ja väärtpaberite tuludest peab riik esialgu 35 protsenti kinni.
Sama protsendi peab Šveitsi riik kinni ka kõikide ELi liikmesriikide elanike Šveitsis asuvate pangakontode tuludelt ja maksab need vastavatele riikidele välja. See maksumaksja, kes oma pangaarveid, väärtpabereid ja raha deklareerib, saab Šveitsis aga osa kinni peetud rahast tagasi.
Et 35 protsenti on üsna valus maks, deklareerib tavakodanik oma hoiuseid nii, nagu maksuamet nõuab. Kuna aga maksudeklaratsiooni täitmine võib olla keeruline ja näiteks onu kingitud väike hoiuarve pangas lapse sünnipäevaks võib maksudeklaratsiooni täitmisel tõesti kahe silma vahele jääda, kehtestati Šveitsis õiguslik mõiste «Steuerhinterziehung» (e k maksudest kõrvalehoidmine), mis siin tähendabki tulude deklareerimata jätmist. Kes Šveitsis sellise väärteo sooritab, seda trahvitakse lisa- ja trahvimaksuga, ent ei karistata kriminaalkorras. Šveitsis peetakse maksupettuseks vaid dokumentide võltsimist ja maksuameti sihilikku eksiteele viimist. Muidugi on seejuures väga raske tõestada, et keegi midagi sihilikult tegi. Mõned, nagu Šveitsi erapankur Konrad Hummler, väidavad, et tulude deklareerimata jätmine olevat massiline nähtus, maksupettused aga üksikute tegu. Veel aasta eest võis mõnest Šveitsi lehest lugeda koguni kommentaare, et tulude deklareerimata jätmist ei saa karistatavaks muuta, sest nii muutuks terved rahvahulgad kurjategijateks.
Leidlikud pankurid kasutasid neid kahte õiguslikku mõistet oma eesmärkide saavutamiseks. Selle pärast tugines rikaste inimeste varade hooldamisele (private banking) spetsialiseerunud Šveitsi pangandus üha enam pangasaladusele ja tulude deklareerimata jätmisele ning tegi seda juba enne, kui Šveitsi pangasaladus sai 1935. aasta 1. märtsil Šveitsi pangaseaduse kuulsa 47. paragrahviga ametlikult sätestatud.
Juba enne seda pidasid pankurid pangasaladust oma elukutse auasjaks. Ainult mõni kohalik kriminaalkoodeks või näiteks 1915. aastal kehtestatud Schweizerische Bankgesellschafti (üks kahest pangast, mis liitus 1998. aastal UBSiks) töötajate reglement nägi ette karistusi pangasaladuse reetmise eest.
Olgu mainitud, et 1935. aasta pangaseadus ei tekitanud Šveitsi parlamendis suuri vaidlusi. Ühelt poolt nägid pangasaladusse enne vaenulikult suhtunud sotsiaaldemokraadid selles tol hetkel teretulnud kaitset teiste riikide autoritaarsete režiimide all kannatavate sõsarorganisatsioonide varandusele. Teiselt poolt kehtestati see pangaseadus ennekõike 1934. aasta panganduskriisist väljatulemiseks.
Riigi neutraalsuse ja stabiilsuse tõttu tõmbasid Šveitsi pangad juba enne Teist maailmasõda suurt osa maailma rahast enda poole. Pärast sõda sai aga pangasaladus üheks lisakonkurentsieeliseks ja see rõhutas riigi niigi tugevaid külgi, nagu stabiilne majandusareng, vabalt konverteeriv Šveitsi frank, püsiv poliitiline süsteem, pikaajaline õigusriik, tõhus pangandussüsteem ning professionaal-sed, sotsiaalselt kompetentsed ja haritud pankurid.
Aga see, alguses vaid lisaeelis, muutus üha rohkem peamiseks eeliseks, kuigi Šveitsi pangad olid seitsmekümnendateni maailma mastaabis suhteliselt väiksed. Šveitsi pangandus muutus aina enam pangasaladusest sõltuvaks. Et see seni nii on püsinudki, tõestab kolm päeva enne pangasaladuse murdmist pühapäevases ajalehes NZZamSonntag ilmunud artikkel, kus nimetati tulude deklareerimata jätmisele suunatud varahooldust «klassikaliseks Šveitsi privaatpanganduseks», mille aeg olevat ümber.
Zürichi ülikooli panganduse emeriitprofessor ja endine Schweizerische Kreditanstalti (nüüd Credit Suisse, CS) peadirektor Hans Geiger tunnistas hiljuti Šveitsi raadiole antud intervjuus, et juba 1987. aastal olevat panga juhatus teinud talle ülesandeks kolme aastaga pangasaladusel põhinevast ärimudelist vabaneda. Seda eesmärki saavutada ei suudetud.
Konkurents hakkas liikuma aga hoopis vastassuunas. Väites, et maailmas on kohta vaid viiele-kuuele superpangale, liitusid 1998. aastal Schweizerischer Bankverein ja Schweizerische Bankgesellschaft UBSiks. Panganduse litsentsi saamiseks USAs ja oma tulevase ärimudeli varjamiseks omandati 2001. aastal Ameerikas asuv pank Paine Webber.
Selle varjus hakkasid UBSi pankurid ka Ameerika kodanikele ja elanikele pakkuma soodsaid võimalusi oma raha Šveitsi viia ja sellega maksude pealt «kokku hoida». Lisaks meelitasid UBSi pankurid, kellele lubati suuri rahalisi preemiaid, kliente enda juurde teistest pankadest.
Nii suutis ameeriklasest UBSi-pankur Bradley Birkenfeld, kes oli aastatel 2001–2006 Genfi UBSi asutuse üks direktoritest, veenda vene soost California suurärimeest Igor Olenicoffi (USA rikkamate inimeste nimekirjas 281. kohal) oma raha nende juurde hoiule andma ja aitas samas ka tulude deklareerimata jätmisel. Hiljem aga külastasid Olenicoffi ootamatult Ameerika maksupolitseinikud ja iseenesestmõistetavalt sattus ka Birkenfeld Ameerika justiitsministeeriumi huviorbiiti. Birkenfeld tõotas prokuratuuriga koostööd teha ning sai selle eest lubaduse pääseda tavapärasest kergema karistusega.
Birkenfeld rääkiski USA ametivõimudele karmi tõtt UBSi ärimudelist. Abistamine maksude deklareerimata jätmisel olevat UBSis laialt levinud. Muu hulgas tegutsevat ka ilma USA panganduslitsentsita UBS-pankurid, kes kohtusid kuni 2007. aasta augustini oma Ameerika klientidega salaja tuhandeid korda. Välja oli arendatud isegi salakeel, milles «luik» tähendas miljonit, «pähkel» 250 000, dollarit nimetati «roheliseks» ja eurot «oranžiks».
Läinud aasta suvel palus USA justiitsministeerium juba alguses mainitud 255 toimikut, kuid kiirustamise asemel takerdusid nad pikalt Šveitsi rahandusministeeriumisse ja seejärel halduskohtusse. Ameerika uutel valitsejatel sai aga kannatus eelarve koostamise protsessis otsa ja nad seadsid UBSile tähtajaks 18. veebruari. Seejärel oleks USA justiitsministeerium algatanud kriminaalprotsessi UBSi vastu. See oleks tähendanud UBSi lõppu, sest 95 protsendil juhtudest lõpeb selline menetlus süüdimõistmisega. Lisaks oleksid pidanud juba menetluse alguses kõik pensionifondid jms oma panused UBSist välja võtma, mis oleks omalt poolt UBSi kohe pankrotti viinud. Kõige selle taustal jäi pangasaladusest kinnipidamine tagaplaanile.
Hiljem hakkasid ka suured Euroopa Liidu liikmesmaad, eesotsas Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritanniaga nõudma enestele USAga võrdset kohtlemist. Saksamaa rahandusminister Peer Steinbrück võrdles näiteks Šveitsi indiaanlastega, kellele olevat vaja ratsaväelasi näidata. Enne seda lõpetas Šveits koos Luksemburgi ja Austriaga vahetegemise maksupettusel ja tulude deklareerimata jätmisel. Ent seda vaid väljaspool Šveitsi elavatele inimestele. Nii peavad need, kes tahavad maksudest kõrvalehoidmisest karistamatult pääseda, kolima Šveitsi, sest siin jääb pangasaladus vanal moel püsima.