Viimase kahe ja poole aastaga on eurooplased harjunud elama euroala vaikse kriisitule kumas. Aeg-ajalt on siin-seal mõni ägedam lõke loitma löönud – väiksemates perifeeriamaades, kus need kustutati.
Kriisileegid lähenevad euroala tuumikule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd aga limpsivad leegid juba euroala tuleohtliku tuuma ümber. Enam pole ohus üksnes väiksemad maad, vaid kaks ühisrahabloki suurliiget – Hispaania ja Itaalia.
Hispaania seisab silmitsi panganduskriisiga, mis võib – lahendust leidmata – vallandada täieliku pangapaanika üle kogu europerifeeria.
Selline kriis käiks üle euroala kaitsemehhanismide jõu (mis pandi püsti aitamaks võlaturgude uste taha jäävaid maid).
Samuti ei saaks euroala loota, et tulekahjut tõttaks kustutama Euroopa Keskpank. Läinud nädalal hoiatas EKP president Mario Draghi, et tema asutus ei saa «täita vaakumit», mille on tekitanud valitsuste tegevusetus. Öeldust tulenev ebakindlus toidab hirmu, et ühisraha hakkab lagunema.
Euroopa liidrid on hoidunud artikuleerimast plaani, mis ühisraha puudustega tegemist teeks – sest teema oleks valijate seas ehk ebapopulaarne.
Kreeditorriikidele on eelarveülekannete ideed raske müüa.
Samal ajal kardavad perifeeriariigid majandusliku suveräänsuse kaotsiminekut, mis sügavama föderalismiga kaasneks.
Ainus uus poliitika, mida üldse on arutatud, on „kasv“. Mis on aga liiga väike ja aeglane idee. Euroopa liidrid peavad pidama maha mõned tõsisemad jutuajamised – enne kui on liiga hilja.
Iga potentsiaalse päästja jaoks kujutab euro endast poliitilist probleemi. Isegi selle raha toetajad tunnistavad, et asi ei toiminud, nagu plaaniti. Puuduste kõrvaldamine oleks aga poliitiliselt ohtlik ettevõtmine.
Viis, kuidas EL konstrueeriti – läbi eliidi otsustatud tehniliste meetmete jada – on tekitanud olukorra, kus projektil napib rahva silmis legitiimsust. Just hetkel, mil seda väga vaja oleks.
Kuigi mõned näevad eurokriisis võimalust suruda läbi tihedamalt integreeritud ja föderaalsemat Euroopat, eiravad nad seejuures valijate tahet.
Eurotsooni totaalse kollapsi tagajärjed oleksid aga laastavad, Euroopa majanduste langusprotsendid tuleksid ilmselt kahekohalised. Kui esimene šokk möödas, järgneks arvatavasti samasugune stagnatsioon ja ebakindlus, mis tabas Lääne majandusi pärast Bretton Woodsi süsteemi hinguseleminekut 1970ndatel.
Võib-olla polekski euroala remonditööd nii radikaalsed, kui kardetakse. Lühemas perspektiivis tuleb esmalt välistada pangapaanika. Võlakriis läheb laastavaks siis, kui sel lubatakse lüüa jalust pangandussüsteem. Kui nii läheb, tabab südameseisak tervet majandust.
Parim väljapääs oleks nüüd vist lõigata läbi riigivõlgu ja pangandussüsteemi siduv lüli, minnes üle euroala-ülesele pangandusliidule. Mis tähendaks muuhulgas, et pankade järelevalve ja toetamine läheks riiklike regulaatorite käest ära Euroopa regulaatorite pädevusse.
Selleks oleks vaja ametit, millel oleks meelevald ja võime restruktureerida või panna kinni läbikukkunud panku, kirjutades muuhulgas korstnasse riigivõlakirju.
Vaja oleks ka üleeuroopalist hoiuste tagamise skeemi, mida vähemalt alguses garanteeriksid päästefondid.
Tõsi: see eeldaks suveräänsuse ühte patta panemist väga suurel määral, kuigi vähem, kui täieliku eelarveliidu puhul.
Kuid sellest peaks piisama, et euroala stabiliseerida. Näiteks oleks siis lihtsam lasta võlgadesse uppuvatel riikidel nagu Kreekal katkestada maksed euroala liikmena, mitte sundides neid lahkuma.
Valijatele jääks ikkagi valik, kas liikuda edasi järgmisesse integratsiooni etappi, mis oleks euroala valitsuste võlgade panek ühte kappi. Milles ei puuduks oma loogika, kuigi siis astuks euroala juba väga pika sammu täieliku eelarvelise föderalismi suunas – milleks oleks vaja tõelist konsensust, et asjast asja saaks.
Ühisvõlakirjade emiteerimisega aidataks võlgadega kimpus riikidel üleminekuperioodist läbi tulla, kuni struktuursed reformid mõjuma hakkavad. Euroala võlgade jätkusuutlikkus oleks väljaspool kahtlust. Pankadel oleks «turvaline» euroala-ülene väärtpaberite kategooria, millesse investeerida.
Poliitiliselt see aga nii realistlik ei ole. Ja võib-olla puudub selleks ka tahe.
Olulisem eesmärk on pangandusliit. Kui euroala neid küsimuse lahendatud ei saa, siis pole mõtet hoonele veel ühte korrust peale ehitada.
Copyright The Financial Times Limited 2012