Kullastandard Eesti rahanduses. I osa

Kulla piiratus ja selle omadused materjalina on muutnud selle üheks olulisemaks osaks riikide keskpankade varadest. Foto: Shutterstock

Kuld on ajaloo vältel riikide rahanduses olulist rolli kandnud ja nii on see olnud ka Eesti aladel. Seda eeskätt esimese Eesti Vabariigi ajal, mil suuremate Euroopa riikide eeskujul pidasid riigiisad parimaks rahasüsteemi aluseks just kullastandardit. Kuidas selleni jõuti ja mida see endaga kaasa tõi?

Rahasüsteemi, kus valuutat saab soovi korral vahetada kindla koguse kulla vastu, nimetame me kullastandardiks. See oli Euroopas pikka aega kõige levinum finantskorraldus. Esimesena läks 1821. aastal kullastandardile üle Ühendkuningriik, mis oli toona maailma võimsaim riik. Nad jäid mõnekümneks aastaks ainsaks kullastandardiga riigiks.

Samal ajal oli Venemaa valinud hõbestandardi tee, millest Krimmi sõja tõttu aga loobuti. Finantskriisid viisid Vene impeeriumi lõpuks riigipanga loomiseni. Kusjuures 1875. aastal avati riigipank ka Tallinnas.

1870ndateks oli selge, et hõbestandardi tugevam alternatiiv on kullastandard. Tänu California kullapalavikule muutus kuld kättesaadavamaks. 1873. aastal läks ametlikult kullastandardile üle Saksamaa ning neli aastat hiljem ka Vene keisririigis autonoomsust omanud Soome, mis võttis kasutusele kullaga tagatud marga.

Vene impeerium ei suutnud tiheda sõjategevuse tõttu riiki kullal põhinevale süsteemile kohe üle viia. See juhtus alles 1897. aastal.

Sõda maksab palju

Villu Zirnask kirjutab oma raamatus “Eesti Panga lugu”, et 1914. aastaks oli kullastandardi kasutusele võtnud 59 riiki ning seda võeti kui tõestust, et riigi rahaasjad on korras. See stabiilsus kadus peagi, sest esimene maailmasõda paiskas kogu maailma kaosesse ja tühistas kõik varasemad pingutused, millega oli püütud majanduse tasakaalu kindlustada.

Ka Vene impeeriumi rahandusel läks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hästi. Venemaa toetus kullastandardile, oli väliskapitalile avatud ning riigile kuulus maailmas USA järel suuruselt teine kullareserv. Maailmasõja eel oli Eesti üks impeeriumi arenenumaid tööstuspiirkondi.

Sõja algusaastatel uskusid Euroopa riigid, et sõda ei saa kaua kesta. Keegi ei soovinud oma head finantspositsiooni ohtu panna ning kullastandardist loobumine oleks selle hilisema taastamise keeruliseks teinud. Sõjapidamine on aga väga kallis ning paljud keskpangad hülgasid kullastandardi ja asusid raha juurde trükkima. Maailmasõja algusest kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini trükkis Vene riigipank katteta rublasid nii palju, et ühest rublast oli 1917. aasta novembriks alles vaid 6-7 kopikat.

Segane rahanduskorraldus noores Eestis

Kuigi sõja algusaastail ei julgenud eestlased veel omariiklust loota, siis impeeriumi hoogne lagunemine muutis selle unistuse aina reaalsemaks. Venemaa ja Saksamaa rindepiiriks muutunud Eestisse jäid enamlaste põgenedes maha Eesti pankade ja krediidiühistute varad, sealhulgas kuld.

Kui Eesti Vabariik 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutati, järgnes sellele saksa okupatsioon. Igapäevases käibes võrdsustati rubla saksa margaga, mõne tehingu puhul aga 1,5 margaga, meenutab Zirnask oma raamatus. Võimuvahetuse järel muutus rahakorraldus aga veelgi segasemaks, sest lisaks mitmele rublale lisas Ajutine Valitsus Eestis käibel olevate maksevahendite hulka ka Soome marga. Samal ajal oli ringluses veel hulgaliselt valeraha.

Värskelt loodud Eesti Vabariik oli aga sõjast laastatud ning rahale kulla ja välisvaluuta katte kogumine või välislaenu saamine oli sisuliselt võimatu. Ajutine Valitsus nägi pääseteed päris oma valuuta väljaandmises. Riigi Teataja avaldaski 1918. aasta detsembris, et kasutusele võetakse Eesti margad ja pennid. Üks mark oli väärt sama palju kui üks ida mark ehk 50 ida kopikat või siis üks saksa mark.

Suure rahanduses tekkinud segaduse lahendamiseks rajas Ajutine Valitsus meie keskpanga – Eesti Panga. Selle ülesanne oli korraldada raha liikumist Eesti riigi piires. Aktsiapanga põhikapital oli 10 miljoni marka. Esimesed Eesti margad jõudsid ringlusesse 9. aprillil 1919 ning sama aasta teiseks maiks kuulutati eesti mark ainsaks Eesti riigis käibel olevaks maksevahendiks. Marga väärtus fikseeriti kullaga, kuigi Eesti riigil kulda veel ei olnud. Seega jäi see sisuliselt paberrahaks, kirjutas ajaloolane Jaak Valge.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!