Turunduse kasutamata võimalused peituvad arvutamisoskuses, mitte loovuses

Anu-Mall Naarits Foto: Toomas Huik

Marketingi Instituudi juht Anu-Mall Naarits kirjutab oma nädala turunduskommentaaris alagavale õppeaastale viidates, et kuigi Eestis avastatakse iga päeva üha uusi kasutamata turundusvõimalusi, jäävad paljud neist võimalustest ka edaspidi realiseerimata just puuduliku turundushariduse tõttu. Naaritsa sõnul tuleks turundajateks õppima asuda mitte humanitaaridel vaid hoopis tugevatel reaalainete valdajatel, kes leiaks kergemini ühise keele ka ettevõtete tippjuhtide ja omanikega.

Kas olete kunagi mõelnud, miks üks tuntud inimene suudab oma tuntuse rahaks ja edulooks pöörata, teine vähemasti sama kuulus aga mitte? Ma ei tea, kas nõid Nastjat keegi ka turundusalaselt nõustab või mitte, kuid päris kindlasti on tema näol tegemist nutika persooniturundajaga.

Või tuntud kokad Dmitri Demjanov, Imre Kose, Anni Arro ja paljud teised, kes on viimasel aastakümnel tõsunud staari staatusesse ja on tänud oma ettevõtmistele populariseerinud kogu valdkonda ja arendanud kulinaariamaailma.

Selliseid näiteid persooniturundusest kohtab maailmas lugematul arvul, tagasihoidlike eestlaste jaoks on sedasorti teadlikud kultuse loomise ja äritegemise kogemused siiski üsna erandlikud.

Analoogseid julgeid arenguid seni kasutamata võimaluste turundamisel olen viimasel ajal märganud palju. Tundub, et ka Eestis hakatakse turundust nägema laiemalt kui vaid toote või teenuse vähem või rohkem köitvat reklaami. Kui väljend eristu või sure tundus maailmas aktuaalne juba mõnikümmend aastat tagasi, siis järjest rohkem jõuab see mõtlemine ka Eesti ettevõtetesse. Samas puudub paljudel siiski arusaamine, kuidas see võimalik eristumise viis ikka üles leida. Ja kuidas aru saada, et see on just see, mida kliendid tegelikult vajavad.

2011 aastal ei räägita meilgi ainult toodete-teenuste turundamisest, vaid üha rohkem ka hariduse, persoonide, avalike teenuste, spordi ja palju muu turundamisest. Täpselt sihitud, eesmärgistatud ja planeeritud turundamisest ennekõike.

Omavalitsused on aru saamas, et nende kulutused reklaammaterjalidele, meenetele ja üritustele peaks olema otseselt seotud oodatava kasuga, mida peab olema võimalik ka mõõta mitte ainult tegevuste läbiviimisena, vaid ka sellest saadavate mõõdetavate eesmärkide täitmisega. Olgu selleks siis linnaelanike arvu, uute teenuste tarbijate lisandumine, olemasolevate tarbijate suurem lojaalsus või tarbitavate teenuste suurem hulk, maksimaalne rahulolu vms.

Kõrgkoolid on aktiivselt laiendanud teenusteportfelli ja olenemata sellest, mis viisil inimesele õppida meeldib, on selleks ka lahendus. Üksteise võidu korraldatakse värbamiskampaaniaid, kuid järjest enam on mõistetud, et turundus peab olema aktiivne kogu aasta läbi, mitte ainult sisseastumisavalduste kogumise eel.

Sporditurunduse parimaid näiteid on olnud nn spordipokkeri esilekerkimine sedavõrd jõuliselt, et jääb mulje, nagu mängiks seda nüüd iga teine eestlane.

Tänapäeval on järjest kasvanud ootused turundusele, eeldatakse, et just need need inimesed suudavad nutikate kampaaniate ja pakkumistega maha müüa kogu ettevõtte tooted ning näha ja realiseerida imelisi kasvuvõimalusi veel avastamata turgudel. Turundusproffid, kes suudavad aru saada, kellele ja mida on mõistlik müüa, milliseid legende selleks on vaja luua ja kuidas subkultuure ja fännklubisid tekitada, on kogu maailmas kuum kaup tööjõuturul.

Loogiliselt võttes ja arenenud maailma näidetele tuginedes peaks ka meie väikese Eesti tuhandeid turundushariduse saanuid noori ootama ees suurepärane karjäärivõimalus kuni organisatsioni tippjuhtideni välja. On aga üks väike probleem, mis justkui kaugest tulevikust meieni säravaid edulugusid varjutama kipub - turundusvaldkonna liiga pikale veninud seostamine üksnes loovusega on röövinud selle eriala spetsidelt paljude tippjuhtide usalduse.

Samal ajal kui ülikoolid, börsifirmad ja omavalitsused on hakanud teadlikult ennast turundama, et võita juurde turgu, usaldust ja seda kõike optimaalseimate kulutuste juures, pole Eestis just palju neid turundusspetsialiste, kes nende soove täita suudaks.

Miks? Sest liiga kaua ja kahjuks ekslikult on turundust seostatud vaid turunduskommunikatsiooniga - reklaami ja PR-iga ning üha uute ja uute säravate ideede genereerimisega. See fenomen, mis on olnud ka Eestis määrav viimasel paarikümnel aastal, on minu hinnangul tinginud olukorra, kus turundust on peetud loovinimeste pärusmaaks ja seda ongi peamiselt õppima asunud humanitaarid. Jah, on tõsi, et looval mõtlemisel on oluline koht uute supertoodete tekkel, kuid see on siiski vaid üks osa turundusest.

Palju suurem rõhk on erinevatel käitumis - ja tarbimisuuringutel, oskusel mõista organsatsiooni eesmärke ja suuta oma ideed muuta hitt-toodeteks nii, et iga turundusse investeeritud euro toodaks ennast tagasi mitmekordselt. Viimane eeldab aga täpsete mõõdikute seadmise oskust ja head loogilise mõtlemise oskust.

Pole ju saladus, et kui unustada korraks vajadus turundusele kulutatav raha ka mõistliku ajaga tagasi teenida, on põhimõtteliselt võimalik hitiks muuta väga palju erinevaid mõttetuid tooteid.

Ma ei tea, mida täpselt tänastes Eesti ülikoolides turunduse nime all õpetatakse, kuid lugedes juba mitmendat suve meie koolilõpetajate temaatilisi bakalaureuse ja magistritöid, vaevab mind kuri kahtlus, et just arvutamis- ja kalkuleerimisoskusega on paljud noored endiselt hädas. Kuid mis kasu on siis suurepärasest innovatiivsest äriideest, kui noor turundaja ei kujuta umbmääraseltki ette, kui suured on selle idee elluviimise kulud, raha tagasiteenimise aeg ja tegelik aastatega kogunev kasumipotentsiaal?

Nüüd, mil peagi algamas uus kooliaasta, tahakski tähelepanu juhtida sellele, et Eesti äride edukus sõltub üha rohkem neist, kel tunnistusel mitte joonistamine vaid ennekõike matemaatika viis oleks. Ainult selliseid turundajaid hakkavad usaldama ka valadavalt finantsharidusega ettevõtete juhid ja just sellest koostööst võiks oodata uut taset Eesti edukates ekspordilugudes.