/nginx/o/2011/03/27/546627t1ha293.jpg)
Kuigi saneerimise abil oma ettevõtet päästa lootnud juriidiliste isikute arv on viimasel kahel aastal olnud võrdlemisi suur, on nendest saneerimiskava kinnitamiseni jõudnud vaid vähesed, sest ettevõtted otsustavad saneerimise kasuks liiga hilja, kirjutab advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius nõunik Annika Jaanson.
Saneerimine tähendab ettevõtte päästmist ajutistest makseraskustest. Erinevaid saneerimisabinõusid kohaldades üritatakse taastada majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtte likviidsus, parandada kasumlikkust ja tagada jätkusuutlik majandamine.
Saneerimisseadust on ettevõtete tervendamise eesmärgil rakendatud kaks aastat. 2008. aasta lõpul, mil saneerimisseadus jõustus, oli Eestit sarnaselt ülejäänud maailmaga tabanud majanduskriis, mis hõlmas peaaegu kõiki ettevõtlussektoreid.
Seega jõustus saneerimisseadus makseraskustesse sattunud ettevõtete jaoks viimasel hetkel. Kuigi seadus on olnud jõus suhteliselt lühikest aega, püüan alljärgnevaga anda ülevaate, milline on olnud saneerimisseaduse rakendamise senine praktika ja analüüsime erinevaid võimalusi, mida seadus ettevõtete jätkusuutliku majandamise tagamiseks pakub.
Ühtlasi vaatlen saneerimisseaduse mõningaid kitsaskohti ning annan põgusa ülevaate kohtupraktikast.
Saneerimine arvudes
Seda, et majanduslikult ebastabiilsetel aegadel ka Eestis pankrotimenetlusele alternatiivi võimaldava seaduse järele vajadus tekkis, ilmestab eelkõige asjaolu, et seaduse jõustumisele järgnenud aastal esitati kohtutele 93 saneerimisavaldust. 2010. aastal, mil ka üldised majanduslikud näitajad hakkasid paranema, vähenes see arv aga pea poole võrra ehk kohtutele esitati kokku 51 saneerimisavaldust.
Kuigi saneerimise abil oma ettevõtet päästa lootnud juriidiliste isikute arv on viimasel kahel aastal olnud võrdlemisi suur, on nendest saneerimiskava kinnitamiseni jõudnud vaid vähesed. 2009. aastal kinnitati vastavalt kuus ning 2010. aastal viis saneerimiskava. Esimesel aastal saneerimiskava kinnitamiseni jõudnud ettevõtetest on nüüdseks kaks likvideerimisel ning kaks pankrotis.
Põhjusi reaalselt saneeritavate ettevõtete vähesuse kohta võib olla mitmeid. Esiteks saneerimisseaduse uudsus ning oskamatus seaduses sisalduvaid vahendeid enda kasuks parimal võimalikul viisil ära kasutada.
Teiseks ja veelgi olulisemaks põhjuseks võib ilmselt pidada asjaolu, et ettevõtted otsustavad saneerimise kasuks liiga hilja. See tähendab, et tegelikult on ettevõtte makseraskused juba sedavõrd suured, et tõenäosus likviidsuse taastamiseks on peaaegu et olematu.
Sellisel juhul on võlausaldajate poolehoiu võitmine oluliselt keerulisem ning kava vastuvõtmiseks piisava arvu poolthäälte saamine raskendatud.
Kuivõrd eelkirjeldatud olukorras võib saneerimismenetlus kiiresti üle minna pankrotimenetluseks, on enamik saneerimisavalduse esitanud ja kava kinnitamiseni mitte jõudnud ettevõtteid praeguseks tõenäoliselt pankrotis.
Saneerimise tähendus ettevõtte jaoks
Millal aga ära tunda, kas ettevõte võiks vajada saneerimist ning kuidas on ettevõtet saneerimise abil võimalik ajutistest makseraskustest välja aidata? Esimesed ohumärgid, mis võivad viidata ettevõtte makseraskustele, on suurenev võimetus täita oma igakuiseid kohustusi.
Juhul kui võimetus kestab juba mitu kuud, tuleks põhjalikult analüüsida ettevõtte finantsolukorda. Selleks on soovituslik vaadata üle ettevõtte rahavood, et hinnata, kas näiteks järgmise poole aasta jooksul tekkivate tulude arvelt oleks võimalik täita juba varem tekkinud kohustused ning ühtlasi jätkata igakuiste tegevuskulude kandmist.
Kui selgub, et olukorda ei ole võimalik ettevõtet abistavaid meetmeid kaasamata paremaks muuta, tuleks kaaluda ettevõtte saneerimist ja pidada nõu saneerimisõiguse spetsialistidega.
Saneerimisabinõud
Ettevõtte saneerimise käigus parandatakse ettevõtte majanduslikku olukorda erinevate saneerimisabinõude rakendamise abil. Praktikas on abinõudena enam levinud võlausaldajate nõuete ümberkujundamine.
Nõuete ümberkujundamise käigus kasutatakse peamiselt võimalust ajatada võlausaldaja nõude tasumise tähtaeg või vähendada võlausaldaja nõuet. Ajatamine tähendab sisuliselt seda, et võlausaldaja nõuet hakatakse täitma alles siis, kui ettevõte on suutnud taastada likviidsuse ning teenib oma tegevuselt tulu.
Sellisel juhul hakatakse positiivsete rahavoogude saavutamisel tegema võlausaldajatele järjest väljamakseid saneerimiskavas ettenähtud graafiku alusel. Nõuete ümberkujundamine aitab makseraskustesse sattunud ettevõtetel vabaneda ajutiselt oma kohustuste täitmisest.
See omakorda peaks tekitama ettevõttele piisavalt vabu vahendeid, mida oma igapäevasesse majandustegevusse suunata, et ületada sammhaaval tekkinud raskused ja taastada positiivsed rahavood.
Saneerimiskava
See, kuidas ja milliste vahendite abil kavatsetakse ettevõte ajutistest makseraskustest päästa, pannakse paika saneerimiskavaga. Saneerimiskavas sätestatud õiguslikud tagajärjed hakkavad kehtima pärast kava kinnitamist kohtu poolt ning on jõus kogu saneerimiskava kehtivusaja jooksul. Praktikas on mõistlikuks saneerimiskava täitmise tähtajaks peetud keskmiselt viis aastat.
Kava kehtivuse ajal ei või võlausaldajad esitada ettevõtte suhtes hagiavaldust ega pankrotiavaldust nõude alusel, mille kohta saneerimiskava kehtib.
Pankrotiavaldust ei saa sõltumata sellest esitada ka võlausaldaja, kellel oli nõue enne saneerimiskava kinnitamist, kuid kelle nõuet saneerimiskavaga ümber ei kujundata. Seega on saneerimiskava puhul tegemist ettevõtte tegevusplaaniga saneerimise kehtivuse ajaks, omades olulist tähendust nii ettevõtte kui ka saneerimiskavaga hõlmatud võlausaldajate suhtes.
Seadus ja kohtupraktika
Kuigi saneerimismenetlus annab ettevõtetele lootust keerulisest majanduslikust seisust välja tulemiseks, tuleb nentida, et seaduses on ka mõned kitsaskohad. Esiteks võib kohtunikul pelgalt saneerimisavalduse pinnalt olla keeruline tuvastada, kas ettevõtte saneerimine üleüldse võimalik oleks.
Seetõttu võivad ettevõtted, keda tegelikult enam päästa ei olegi võimalik, üritada pahatahtlikult saneerimisseaduses sätestatud võimalusi ära kasutada ning pikendada sellega pankrotimenetluse algatamist.
Kuivõrd saneerimisavalduse esitamisest kuni kava poolt häälte andmiseni võib kuluda ligikaudu kolm kuud ning saneerimismenetluse algatamine ei too ettevõtte vara ja tegevuse suhtes kaasa niivõrd rangeid tagajärgi nagu pankrotimenetluses, võivad ettevõtted üritada enne püsivalt maksejõuetuks muutumist kahjustada võlausaldajate huve ning vara ettevõttest välja viia.
Seejuures olukordades, kus ettevõttel puudub realiseeritav vara, on saneerimismenetlus võlausaldajatele kindlasti soodsam kui pankrotimenetlus. Nimelt, kui pankrotimenetluses ei pruugiks realiseeritava vara puudumisel võlausaldajad ettevõttest midagi saada, on eduka saneerimise korral võlausaldajatel hiljemalt kava täitmise tähtaja lõpuks võimalus oma nõue kavas ettenähtud osas rahuldatud saada.
Kõik saneerimisseaduses reguleeritud menetluslikud aspektid ei ole piisavalt selged ning on kohati lausa vastuolulised. Näiteks ei tulene saneerimisseadusest üheselt, kas saneerimisteade tuleb saata ka nendele võlausaldajatele, kelle nõudeid saneerimiskavas ümber kujundada ei kavatseta. Ühest küljest võiks leida, et kuivõrd saneerimine puudutab kaudselt ka nende võlausaldajate huve, tuleks neid saneerimisest teavitada.
Teisest küljest reguleerivad ülejäänud seaduses sisalduvad saneerimisteateid puudutavad sätted üksnes nende võlausaldajate õigusi, kelle nõuded saneerimiskavas ümber kujundatakse. Sellised ebamäärasused võivad tekitada nii ettevõtete kui ka võlausaldajate seas asjatult segadust ja vaidlusi.
Samuti pole nüüdseks selge, kui kaugele võib saneerimisabinõude rakendamisega minna ja kuidas on saneerimisseadusega tagatud kõikide võlausaldajate võrdne kohtlemine. Saneerimisseaduses ei ole ammendavalt sätestatud võimalike rakendatavate saneerimisabinõude loetelu.
Seadus loetleb vaid mõned võimalused, mida nõuete ümberkujundamiseks võib kasutada. Ühest küljest annab see ettevõttele n-ö vabad käed valimaks, kuidas kõige paremal viisil oma ettevõte raskustest välja tuua. Teisest küljest võib see aga tekitada võlausaldajate jaoks saneerimiskava kinnitamisel ebavõrdse olukorra.
Seega vajab saneerimisseadus praegusel kujul veel täiendavalt kohtu tõlgendamist ja juhiseid. Riigikohtu praktikas veel väga palju saneerimisseadust puudutavaid lahendeid ei ole, kuid siiski on jõutud mõningatele olulistele seisukohtadele.
Näiteks on Riigikohus leidnud, et saneerimise käigus on võimalik ümber kujundada ka maksunõudeid. See tähendab, et maksunõuete osas võib kasutada kõiki saneerimisseadusest tulenevaid ümberkujundamise võimalusi, sealhulgas nõuet vähendada või pikendada nõude täitmise tähtaega.
Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et saneerimise puhul tuleb ettevõtte huve pidada olulisemaks võlausaldajate huvidest, mis viitab sellele, et ettevõtte päästmiseks on võlausaldajate huvide riive näiteks nende nõude vähendamise kaudu eesmärgipärane ja lubatud. Ühtlasi on tõlgendatud saneerimiskava kinnitamist puudutavaid sätteid ning jõutud järeldusele, et kohus võib saneerimiskava kinnitada ka siis, kui kava hinnanud eksperdid on kava osas eri arvamusel.
Kokkuvõte
Kuigi saneerimisseaduse kaheaastase praktika jooksul on saneeritavate ettevõtete arv jäänud väikseks, ei tähenda see, et seadus pole eesmärki täitnud.
Saneerimismenetlus võimaldab päästa ettevõtte seda ajutiselt tabanud makseraskustest ning laiema rakenduspraktika tekkimisel ja ettevõtete teadlikkuse suurendamisel kasvab ilmselt lähiaastatel ka saneeritavate ettevõtete arv. See omakorda võimaldab säilitada rohkemate inimeste töökohad ning aitab tagada majandusliku stabiilsuse.