Täispikk intervjuu Jürgen Ligiga: häid uudiseid ei mäleta keegi

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Toomas Huik

Riigikogu koalitsiooni fraktsioonid võtsid huvigruppide survel tagasi firmaautode käibemaksusoodustuse piirangu, riigikohus tunnistas kehtetuks vee ja maavarade eest võetavate tasude kiirema tõusu ning president jättis välja kuulutamata käibemaksuseaduse muudatuse, mis oleks teinud kohustuslikuks üle 1000-euroste tehingute deklareerimise.

Rahandusminister ütleb intervjuus, et paari eelnõu takerdumist riigikogus või presidendi juures ei saa lugeda õnnestumiseks.

Milline on Eesti majanduse tervis?

Majanduse tervis on hea. Sissetulekute poolelt on reaalpalga kriisi alguse rekord napilt ületatud, aga majanduse ja heaolu kvaliteedinäitajad on praegu palju paremad – hoiused on suuremad, laenukoormus väiksem, hinnatõus tublisti pidurdunud, raha ei voola jooksevkonto kaudu riigist välja. Isegi eelarve on paremas tasakaalus kui buumi ajal, mil sealt vaatas vastu suur näiline ülejääk, aga varjus oli suur puudujääk. Praegu on eelarve struktuurselt tasakaalus.

Selline jalad-maas-areng on palju parem kui ebareaalsuses hõljumine. Platvorm stabiilseks kasvuks on olemas. Ainus suur tasakaalutus, mille pärast eksperdid muretsevad, on see, et keskmine palgakasv on võrreldes tootlikkusega liiga kiire. Sellega on seotud kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse mure.

Kas majandusprognoos, millele järgmise aasta eelarve tugineb, ei ole siiski liiga optimistlik?

Optimism oli tolle aja konservatiivne realism. Juulis-augustis tehtud prognoos ei ole kellelgi sama, mis novembris või detsembris tehtu.

Maksulaekumised ei ole aga pettumust valmistanud praegugi, eelarve sellepärast ei rebene. Kui rebeneb, siis muudel põhjustel. Kindlasti mõjutavad seda hiljutine riigikohtu otsus, presidendi otsus ning samuti riigikogus üleval olevad vaidlused.

Kas katteallikad 24 miljonile eurole, mis tekkis firmaautode käibemaksusoodustuse allesjäämisest, peavad ikka vett?

Esialgu peavad vett küll, meie need ju välja pakkusime. Need ei ole siiski päris täisväärtuslikud, vaid pigem poolajutised. Tulusid ja kulusid on hajutatud, valitsus on seotud reservi kärpimisega. Samas, me ei tea järgmise aasta erakorralisi kulusid, seega on see omaette risk.

Hajutamine tähendab seda, et riigiettevõtete dividende võtame detsembris rohkem ja sellest laekuv jaanuari tulumaks on adekvaatne struktuurse tasakaalu mõttes. Aga iseenesest on see kõik ajutise iseloomuga, sellele ei või järgmiste eelarvete puhul loota.

Kuidas on kavas lahendada mitmesaja miljoni euro suuruse maksuaugu probleem, millest viimasel ajal on palju räägitud?

Me sulgeme praegu neid maksuauke intensiivselt ning selle eest loobitakse meid päris õelalt kividega.

Aga kirujatele vastuseks, et ma ei kavatse kahetseda ühtegi sõna, mis ma olen sel teemal öelnud, sest kui me räägime maksupetturitest või ebaaususest üldiselt, siis saab igaüks ise otsustada, kas see käib tema kohta. Jutt on alati olnud nähtusest ja statistikast, mitte nimedest või inimgruppidest. Mitte keegi ei pea ennast samastama, kui tal on südametunnistus puhas.

Euroraha on tulnud vähem. Millised on konkreetsed sammud, mida riik peaks tegema, et sõltuvust Euroopa Liidust rahast vähendada?

Sõltuvus eurorahast on üleeilne uudis, mida keegi regulaarselt avastab. Asi on teadvustatud ja töös, me tegeleme sellega. See, et Eesti väljub neto­saaja positsioonist, peegeldab meie jõukuse ja sõltumatuse kasvu. Aga me ei tohi ehitada eurorahale püsikulusid ega lasta sel tekitada muid kululõkse. Peame rõhuma sellele, et Euroopa raha oleks arengu kiirendaja, annaks impulsi ja pikaajalise mõju, mitte käsitama seda igavese mootorina.

Samas, kui euroraha praegu eelarveperioodi lõpu tõttu on vähem, siis lünga teede rahastamises oleme suutnud koduse maksurahaga täita. Tee-ehituse euroraha kompenseerimine on vahetu ajend, ehkki mitte sisuline põhjus, miks valitsus firmaautode maksustamist leebes vormis kohendama pidi minema.

Valitsus otsustas jätta uuest aastast töötuskindlustusmakse määrad alandamata, kuid samas tõsta pensione ning avaliku sektori palkasid. Kas siin ei ole filosoofilist vastuolu?

Filosoofilist vastuolu ma ei näe. Palgafond kasvas tänavu pärast 2008. aastal alanud kärpeid riigisektoris esimest korda, erasektoris algas palgatõus tunduvalt varem. Me ei saa lasta keskmise heaolu kasvu riigisektori töötajatest mööda. Palgatõus jääb seal siiski keskeltläbi aeglasemaks kui erasektoris, seda nii sel kui ka järgmisel aastal. Me ei õhuta palgarallit ega kulude kasvu, vaid tõmbame riigisektorit sujuvalt koomale. Nii saame avaliku sektori palgatõusu poolest olla erasektoriga mingil määral tasakaalus.

Töötuskindlustusmakse määra alandamine oleks kindlasti hea uudis. Aga häid uudiseid ei mäletata, näiteks et sel aastal langes määr 1,2 protsendipunkti. Kokkuvõttes vastutab siin valitsus ja ta peab lähtuma pikast vaatest. Õigem on hoida määr võimalikult stabiilne ja reservid korralikud, sest häda korral selle tõstmine ei tooks mitte ainult pahameelt, vaid halval ajal ka lisakoormust majandusele.

Küsimus on selles, milline on stabiilsuse tagamiseks optimaalne määr, ja selles suurt selgust veel pole. Töötukassa on saamas uusi funktsioone, mille sisu on pigem töötuse leevendamine, mitte töötuse kinni maksmine. Töötukassa kuluvajadus on selletagi osutunud tänavu enam kui poole ulatuses alahinnatuks.

Miks on teie suhtlus riigikoguga viimasel ajal nii konfliktseks läinud?

Suhtlus pole konfliktseks läinud, küll aga on mittesuhtlemisest paaril teemal tekkinud sisuline konflikt. Riigikogul on võimalik olla oma otsustes valivam kui valitsusel, kellel on enamasti ainult ebamugavad valikud.

On hea, kui riigikogu mõtestab oma tegevust jõuliselt, kuid riigikogu püüab kramplikult tõestada, et tegu pole kummitempliga, nagu neid meedias alavääristatakse. Parlamendi eneseuhkust on riivatud, see on vahel pannud end tõestama isegi valitsuse väga kaalutletud otsuste arvelt.

Tegelikult on meie suhtlemine tihe ja töine, valitsuse eelnõude muutmises lepitakse kokku. Riigikogu peaks lugu pidama nii endast kui ka enda määratud valitsusest ning koalitsioon ei peaks üle võtma opositsiooni rolli. Ega ta päriselt võta ka ja juba jaanuaris jätkame erimeelsuste lahendamist.

Mida te peate oma tänavusteks suurimateks õnnestumisteks ja ebaõnnestumisteks?

Seda, et paar eelnõu riigikogus või presidendi juures takerdusid, ei saa lugeda õnnestumiseks. Selle tõttu kannatab praegu eelarve. Peame uuesti tõestama hakkama, et ettevõtlusvabaduse esimesi tingimusi on aus maksukeskkond ja madalad maksumäärad.

Tulemuste nimekiri on hoopis pikem. Maksukeskkonna puhastamise meetmed on mitmekülgsed ja valdavas osas huvigruppidega läbi arutatud. Nendeta peaks suurendama ausate maksumaksjate koormust. Valitsusest tulnud eelarve sai läbi aegade parim ja Euroopa Komisjonilt kõrgeima hinde koos seda toetava käibemaksumuudatusega.

Kogu Euroopa majandus- ja rahandusreformid edenesid ja rakendusid, sealhulgas koduste eelnõude vormis. Eesti vaidles lõplikult välja väga soodsa positsiooni Euroopa Liidu eelarves ning saime valmis koduse jaotuskava.

Lõpusirgel on töövõimetuse käsitluse reform. Kadunud on piirijärjekorrad. Eraldi tahan esile tõsta maksu- ja tolliameti tööd.

3 mõtet

•    Eelarve on paremas tasakaalus kui buumi ajal, mil sealt vaatas vastu suur näiline ülejääk, aga varjus oli suur puudujääk.

•    Me ei õhuta palgarallit ega kulude kasvu, vaid tõmbame riigisektorit sujuvalt koomale.

•    Peame rõhuma sellele, et Euroopa raha oleks arengu kiirendaja, annaks impulsi ja pikaajalise mõju, mitte käsitama seda igavese mootorina.