Rõõmsate koosviibimiste nimel

Külalisi ootamas: Tuule koos väikese abilise Noraga. Foto: Toomas Tuul

Pühade eel püütakse kiirete askelduste kõrvalt ikka leida aega, et armsate inimeste seltsis aastale joon alla tõmmata. Kokaõpilane Tuule Kivihall katab sõpradele pühadelaua juba detsembri esimesel poolel.

Esimesest advendist alates lähevad mõtted pühade peale. Kui jõule tähistatakse pereringis, siis nende eel ja järel saadakse kokku sõprade ja kaugemate sugulastega, et nautida head seltskonda ja maitsta piduroogi.

Paljud eelistavad sel puhul midagi tavapärast, Kuressaare ametikoolis kokaks õppival Tuule Kivihallil on aga kombeks oma sõpruskonnale alati midagi uut pakkuda. Kui mullu pidid kõik osalejad söömaajaks toiduaineid tooma ja koos kokkama, siis tänavu otsustas üleeuroopalistel turismi- ja hotelliõpilaste kutsevõistlusel hõbemedali võitnud Tuule neile ise toeka söömaaja korraldada.

Pärast plaanitud pardipraadi nauditakse veini ja oodatakse jõuluvana, kes toob kõigile ühe (loosi)paki, mille väljalunastamine tõotab lõbus tulla. Ilma laulu, luuletuse, pillimängu või tantsutuurita keegi kingitust kätte ei saa. Õhtu lõpetatakse teelauas.

Valgel laual värvilised road
Õhtusöögi valmistamist alustas Tuule kastmest: kallas potti portveini ja Valpolicellat, lisas pidevalt segades puljongit ning viskas kuue tunni pärast potti põldmarju ja mustikaid, et need annaksid soustile paksust ja värvi. Viimasena läksid juurde külmad võikuubikud, mis muudavad kastme eriti läikivaks. Neid nippe on Tuuli õppinud kokavõistlustel ning Nehi ja Pädaste restoranides töötades.

Eelroaks pakub perenaine värsket salatit ja jahimehest koolivennalt saadud kitselihast tartari, pearoaks on aga mõeldud röstitud part ja röstitud köögiviljad lillkapsakreemiga. «Mul on mingi tõmme nende põletatud roogade poole,» ütleb Tuuli. «Noorkokkade võistlusel olin ainuke, kellel oli põleti käes: küll pannil liha, küll köögiviljade ja magustoidu tarvis. Elav tuli annab toidule erilise maitse ja ka värvi.»

Õhustiku loomine
Pärast õhtusööki koguneb seltskond katusekorrusele teelauda, kus aetakse veel juttu, kuulatakse muusikat ja nauditakse maiustusi.

Tuuli pere armastab klassikalist Kusmi-teed; valge šokolaadi küpsised makadaamiapähklite ja jõhvikatega ning tumeda šokolaadi metspähkli- ja lavendlitrühvid tegi lahke võõrustaja eelmisel päeval valmis.
Ka salvrätikutest linnud tassikaunistustena on tema kätetöö. Kõik külalised saavad oma linnu kaasa, samuti trühvlid väikses valges karbis.

«Mulle meeldib hakata asju ehitama ühe detaili  – lille, küünlajala vms – ümber. Seekord sai (laua)kujundus alguse tillukestest valgetest kingikarpidest ja Tallinna kaubamajast leitud hõbekarva küünlajalgadest,» räägib Tuule. Iittala «Teema» sarja lihtsa vormiga valged nõud ja hõbedase läikega kuusekuulid klapivad hästi kokku  hõbedaste söögiriistadega.

Kuna neiu õpib lisaks kelneriks, paneb ta lauakatmiskunstile samuti suurt rõhku. Et jõulupuud on veel vara tuppa tuua, ehtis ta koos lasteaias käiva noorema õe Noraga toa seinale kuusekuju.

«Jõuluajal saab dekoratsioonide ja küünaldega mängida, ja mulle meeldib pöörduda iga lauas istuja poole isiklikult,» selgitab Tuule, kes on aasta ka kunstiakadeemias stsenograafiat tudeerinud.

«Ühel aastal tegin näiteks kohasildid, mille teisele poole kirjutasin südamlikud soovid. Nüüd leiab igaüks oma nime väikesest kingikarbist. Vahel teen ma õhtu lõpetuseks kõigile nimelise väikese koogi. Kuigi alati uue väljamõtlemine nõuab tohutult aega, tunnen, kuidas sõprade ootusärevus iga korraga kasvab.»