Kui Lenovo 2004. aasta detsembris IBMi arvutiäri üle võtta otsustas, hämmastas see nii viimase töötajaid, konkurente, pankureid kui juhtimiseksperte.
Arvutitootja Lenovo tõestas end
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teades, et enamik piiriüleseid ühinemisi ja ülevõtmisi nagunii vett vedama läheb - miks pidi seekord teisiti minema?
Pretsedenditu oli kogu 1,75 miljardi dollariline ostutehing.
Hiina riigi poolt kontrollitud firma neelas alla maailma juhtiva tehnoloogiaäri. Seni vaid Hiinas oma tooteid müünud ettevõte võttis nõuks moonduda globaalseks tegijaks ning minna 60 protsendi müügitegevuse osas välisturgudele.
Arvutimaailma «eikeegi» haaras endale parima brändi.
Ja kui ebatavaline see kõik tegelikult oli, saab täiel määral selgeks alles nüüd - viis aastat ja üks majanduslangus hiljem. Sest see on ainus juhtum, mil Hiina firma võõramaise brändi edukalt üle on võtnud.
Kerge see teekond olnud pole. Lenovol on pärast IBMi tehingut juba kolmas tegevjuht.
Esimesel aastal otsustas Lenovo jätta tüüri juurde IBMi veterani Steve Wardi ning viia viimase soovitusel ka peakorteri Pekingist New Yorki.
See aitas küll võita uute ameeriklastest töötajate usaldust, kuid pidurdas kahe ettevõtte ühtesulamist globaalses plaanis.
2005. aasta detsembris palkas firma Wardi asemele William Amelio, kes seni juhatas suurkonkurendi Delli äri Aasia ja Vaikse ookeani regioonis.
Amelio pidi aasta aega kõvasti vaeva nägema - eriti arvutimüügiga USAs - enne kui 2007. algus tõelise pöörde kaasa tõi. Sama aasta augustis võis firma lõpuks teatada, et integreerumisfaas oli edukalt lõpule jõudnud.
Lenovo endine tegevjuht ja tolleks ajaks juhatuse esimeheks tõusnud Yang Yuanqing ütles uhkusega, et 3 miljardi dollarilise käibega ettevõttest oli saanud 15-miljardiline ülemaailmse haardega arvutifirma.
Lenovo katsumused polnud aga sellega sugugi seljataga. Eraarvutite lansseerimised väljaspool Hiinat äpardusid ikka ja jälle. Samuti jäid nad hiljaks pisiarvutite turule sisenemisega, mis 2008. aastal tööstusharu peamiseks kasvuallikaks kujunesid. Seetõttu jäid nad maha ka oma Taiwani rivaalist Acerist, kes on nüüdseks tõusnud maailma suuruselt teiseks arvutitootjaks.
Ning siis jõudis kätte finantskriis. Suurettevõtted lõpetasid arvutite ostud praktiliselt üleöö ning tegid sellega Lenovo ärile väljaspool Hiinat kõvasti haiget.
Pärast kahte kahjumitega lõppenud kvartalit järjest astus Lenovo järjekordse otsustava sammu: Yang tuli tagasi ja vahetas tegevjuhi kohalt välja Amelio, juhatuse esimehe rolli võttis 2009. aasta veebruaris üle samuti firmasse naasnud Lenovo kaasasutaja Liu Chuanzhi.
Lenovo jõudis kasumisse teises majanduskvartalis ning laiendab täna taas oma turuosa.
Kas Lenovost ka ülemaailmne arvutiliider kasvab, seda näitab aeg. Aga oma vintskust on ta ajaloolisest ülevõtmistehingust ja majanduslangusest läbitulekuga küll igatepidi tõestanud.
The Financial Times Limited 2010.