Annetada kerjusele või mitte?

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Stahl
Indrek Stahl Foto: Liis Treimann

Läheneval jõuluajal oleks justkui patt tänaval almust paluvast kerjusest kukrut kergendamata mööda minna. Kes meist poleks seisnud dilemma ees – annetada või mitte?


Pigem vastu


Indrek Stahl

rõivatööstur


Leidub inimesi, kes on tõesti õnnetud ja elu hammasrataste vahele jäänud, aga kui kerjuseks olemine muutub elukutseks, on teine asi. Tihtipeale ongi ju kerjused hoopis kellegi tentsikud, kes saadetakse tänavale ja kelle päevateenistus õhtul kokku korjatakse.



Vanasti oli Bastioni kontor Tallinnas Viru tänaval ja nägime sellist «töötamist» päevast päeva ja hommikust õhtuni. Mõni saabus hommikul karkudel, õhtuks vedelesid need juba mujal. Suurem osa almuse palujatest on paraku aferistid, kellele kerjamine on puhas äri ja töö, sissetuleku liik. Kurjad keeled räägivad, et üks professionaalne kerjus teenib rohkem kui sina ja mina kokku. Ja vaat sellistele inimestele ei anna ma sentigi. Kahjuks.



Hoopis teine lugu on elu toredate vanamammide või inimestega, kel tõesti abi vaja – sellised tunnetab ära. Ta koob kas või kindakesi või müüb lilli, aga on näha, et ta üritab kuidagigi ausalt teenida. Inimesed, kel on raske elu, ei taha raha niisama vastu võtta, ta tahab sulle midagi ka vastu pakkuda.



Pigem poolt

Marju Marynel Kuut

laulja


Kunagi ammu New Yorgis, kiirustades ühe oma tuttavaga tänavatel, imestasin väga, et ta ei andnud maas istuvatele kerjustele kunagi midagi. Kui temalt küsisin, miks, siis vastas ta, et igaühele, kel käsi õieli, kah anda ei jõua. Et paljud on täiesti terved ja elujõulised inimesed, kes lihtsalt püüavad sel moel raha teenida. Ja nad ei teeni sugugi vähe ja neid on tihti tänavanurkadel lausa mitu tükki, mis siis veel tervest linnast rääkida.



Siin, nn vabas Eestis oli mul endal niisugune olukord, kus ühel hommikul olin paljaks röövitud ja täiesti rahata. Imelikul kombel pole mul aga kunagi pähe tulnud, et läheksin kerjama. Ma pigem palusin Jumalat nii hingest kui veel jaksasin, et saaksin selguse, mida oleks endal võimalik ette võtta. Ning olukorrad muutusid ja uksed avanesid.



Sellest saati oskan paremini hinnata inimesi, kes kerjavad. Osa neist elab tõesti puuduses ja nad ei tea muud varianti kui tänaval kerjamine. Neile ma ka annan, kui mul endal on anda. Vahel olen ka ostnud poest kotitäie süüa, kui on näha, et inimene ise läheks selle rahaga poodi ja ostaks hoopis pudeli viina või suitsupaki.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles