LOODUS ⟩ Lühike matk karulaugusaarele

Kui karulaugu leht välja tõmmata, on leht üksi, karulaugul ei ole lehed nagu piibelehel paarikaupa, teab bioloog ja õpetaja Marje Loide rääkida. Foto: Madis Veltman

Kui aprilli viimasel päeval Puhtulaiule jõuan, siis võiks tuulevaikses kohas särgi seljast heita ja lasta D-vitamiinil kerre voolata.

Ega 17–18 soojakraadiga karulaugu korjamine pole ikka õige asi. Rohelisi lehekesi tuleb siis taga ajada, kui maa äsja sulanud, ühtki värvi veel looduses pole ja nina hakkab õues õige kiiresti tilkuma.

Vaat siis lähed, korvike näpuotsas, sest ega kallist kraami või kilekotti toppida, ikka hellasti tuleb temaga ringi käia. Lähed ja mõtled, et kas on juba nina välja pistnud või on veel liiga vara. Mere ääres on ju ka külmem kevaditi.

Kui õigel ajal minna, siis pole karulaugu äratundmine keeruline, sest ta on ainus, kes nina maast välja pistnud. Kui ikka veel kahelda, siis võib nuusutada või tasakesi hammustada. Karulauk pole nii terav kui küüslauk, kuigi pärast tema söömist suletud ruumis rääkides võib mõju olla umbes samasugune.