Eesti inimene veedab iga päev teleri ees umbes neli tundi. Veidi üle kolme tunni päevas kulub tal raadio seltsis. See tõestab, et meie ringhäälingujaamade programmi kvaliteet on hea, sest halbu saateid ei jälgiks inimesed ka kõige suurema majanduskriisi või depressiooni ajal.
Viimastel aastatel on kolme suure teleprogrammi – ETV, Kanal 2 ja TV 3 – kaudu meie televaatajani jõudnud praktiliselt kõik suured rahvusvahelised formaadid. Mõned näited: «Tantsud tähtedega», «Eesti otsib superstaari», «Laululahing», «Tõehetk», «Targem kui 5b» jne jne.
Neid saateid võib iseloomustada kui «kõige-kõige», seda nii vaatajaarvude kui ka tootmishinna mõistes. Kui siia juurde lisada mahukad spordiülekanded, värskemad sarjad ja filmid, siis on selge, et selliste programmide tegemine ja ostmine on väga kallis.
Millest selline kurtmine, võiks küsida. On ehk surutis jõudnud sinnani, et telekanalid peavad avalikult kaeblema, nagu mõni muu valdkond seda juba teeb?
Ei. Selle loo sütikuks sai mõned nädalad tagasi avaldatud BNSi uudis, kus AS Levira teatas oma märtsis lõppenud majandusaasta tulemused. Levira on see ettevõte, kelle teenuseid kõik Eestis tegutsevad tele- ja suur osa raadiokanaleid peab kasutama, et programm publikuni jõuaks. Ehk samasugune «loomulik monopol» nagu näiteks Tallinna Vesi.
Olgugi et tahaks rõõmustada, kui vähemalt mõnel ettevõttel praegu hästi läheb, siis tegelikult on Levira avaldatud numbrid Eesti tele- ja raadioorganisatsioonide jaoks lausa solvavad: ajal, mil teles ja raadios on reklaamikäibed kukkunud 30–40 protsenti, teatab saatekeskus, et neil on õnnestunud kasvatada oma müügitulu 27 protsenti ning teenida 97 miljonit kasumit, mis on pea kaks korda enam kui aasta varem.
Tulemus on seda imetlusväärsem, et Levira majandusaasta lõpeb märtsis, mis tähendab, et numbrites peaks majanduskriisi peegeldus juba tunda olema.
Ja isegi kui lahutada kasumist ühekordne tulu, mis teeniti Eesti Digitaaltelevisiooni aktsiate müügist, jääb tulemuseks «vaid» 35 protsenti kasumimarginaali (suhtena müügikäibesse, aastaaruanne pole hetkel veel avalik). Pole vähetähtis, et pool sellest rahast võib tahtmise korral rahulikult Eestist välja rännata, sest 49 protsendi Levira aktsiate omanikuks on Prantsuse ettevõte TDF.
Kes ei tahaks pidada üksiku saare ainsat toidupoodi? Saar võiks olla selline, kus toitu kasvatada ei saa, aga hea isuga inimesi oleks palju – millise kasumlikkusega võiks selline külapood tegutseda!
Aga ilmselt kutsuks külavanem ühel hetkel poodniku jutule ja selgitaks talle lahtise tekstiga, et kui tegevust samamoodi jätkata, võib saareelanikke ähvardada väljasuremine või emigreerumine ning seetõttu oleks mõistlik oma hinnapoliitika tarbijasõbralikumaks muuta.
Hädasti oleks vaja, et ka Levira saaks mõnelt «külavanemalt», näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, sellise sõnumi. Sest kui nii jätkata, võib tekitada ringhäälingu arengule parandamatut kahju. Majanduslikult oleks juba praegu mõistlikum mõni suurte kanalite kõrval tegutsev sõsarkanal sulgeda.
See aga tähendab, et mitte ainult Leviral ei jääks saamata müügitulu, vaid ohtu satuks ka planeeritud digilevile üleminek 2010. aasta 1. juulil. Kui täna kaoksid digikanalite valikust Kanal 11 ja TV 6, siis kaoksid ka kõige suuremad digisse mineku motivaatorid.
See on kindlasti suur probleem, arvestades, et digilevisse üleminek on seadusesse kirjutatud, aga kümned tuhanded kodud pole veel leidnud piisavalt motivatsiooni, et seda järgmise aasta jaanipäevaks teha.
Kuidas see kõik peaks telepublikut mõjutama? Telekanalil on kaks suurt kuluartiklit: programm ja selle edastamine. Juhul kui edastamiskulud on ebaõiglaselt suured, siis raskes majandusolukorras tunneb televaataja suure tõenäosusega seda omal nahal, kui avastab, et saatekavast on lemmiksaade kadunud.