Aasta 2022 on investorite närvid korralikult pingule tõmmanud. Sõda, tarneahela probleemid, kõrge inflatsioon, kallinev raha hind, poliitilised pinged – seda rida võiks jätkata, kuid pole ilmselt vajadust, sest finantsturgudega vähegi kursis olevad inimesed teavad seda isegi, kirjutab Swedbanki investeeringute strateeg Tarmo Tanilas.
Kui aktsiaturgude volatiilsus on investorite jaoks kergemini hoomatav, siis viimase poole aasta jooksul võlakirjaturgudel toimuv vajab ilmselt pisut enam lahti seletamist. Õpikutarkuse järgi peaksid madalama riskiga võlakirjad keerulistel aegadel pakkuma turvasadamat, kuid sel aastal on sealsed miinused isegi mõne aktsiaturu tootlusest koledamad. Kuidas siis nii?
Oma olemuselt on võlakiri väärtpaberi kujule viidud laen, kus laenuvõtja kohustub laenuandjale tähtaja möödudes võla tagastama. Lisaks tuleb võõrvahendite kasutamise eest lepingus kokkulepitud summa ulatuses ning ajal intressi maksta. Finantsturgudel on laenuvõtjateks riigid ja ettevõtted ning laenuandjateks stabiilset rahavoogu soovivad investorid. Võlakirjade kvaliteedile annavad hinnanguid reitinguagentuurid ning kõrgem reiting võimaldab laenata odavama hinnaga.
Kuni eelmise aasta lõpuni oli investoritel pisut enam kui kümne aasta jooksul võimalik nautida üha madalamaid intressimäärasid, mis palju kapitali kinnisvarasse ning aktsiatesse meelitas. Madalam kapitali hind alandas võlakirjade tulumäärasid ning tõstis nende hinda. Investoril on võlakirjadelt võimalik teenida võlakirja hinnamuutuse ja intressimaksete kaudu. 1000 euroga esmaemissioonist ostetud kümne aastast võlakirja oli soovi korral finantsturul võimalik müüa tema nominaalhinnast tunduvalt kõrgema hinnaga.
Sel aastal sai võlakirjade pikaajaline tõusufaas läbi. Kõrged inflatsiooninumbrid on üle maailma keskpankurid murelikuks teinud, mille tagajärjel oleme näinud kiiret raha hinna kallinemist. Ühte äärmusesse liikunud negatiivsete intressimäärade pendel hakkab taas oma ajaloolise keskväärtuse suunas liikuma. Kõrgemad intressimäärad tõstavad võlakirjade jooksvat tulumäära ning alandavad nende hinda. Võlakirjade tundlikkust intressimäära suhtes mõõdetakse duratsiooniga ning intressirisk on seda kõrgem, mida pikema tähtajaga on võlakiri. Turuintressi ühe protsendiline tõus toob kaasa kümne aastase võlakirja hinna kümne protsendilise languse. Kolmekümne aasta pikkuse võlakirja puhul on kaotused juba märkimisväärsed. Paremini on vastu pidanud nende fondihaldurite võlakirjaportfellid, mida lühema tähtajaga võlakirjad nende portfellides on olnud. Ja isegi kui võlakirjade duratsioon on olnud võimalikult lühikene, siis nii kõrge inflatsiooniga keskkonnas pole ka parima tahtmise korral olnud võlakirjadega sel aastal võimalik vara ostujõudu säilitada.
Kiire intresside tõus on paljude võlakirjade turuhinnad viinud alla nende nominaalväärtuse ning täna positsioone realiseerides kaotaks esmaemissioonist võlakirju ostnud investor raha. Oluline on aru saada, et kui tegemist on korraliku finantsvõimekusega ettevõtte või riigi võlakirjaga, siis võimaluse korral tasub neid võlakirju nende lunastamistähtajani hoida. Sellisel juhul teenib investor võlakirja ostmise hetkel turu poolt talle pakutud tootlust. Kui investor on ostnud võlakirjade ETF-i, siis ka nende hinnad on täna miinuses, aga uued indeksisse lisanduvad kõrgema tootlusega võlakirjad aitavad aja jooksul seda miinust tasandada.
Investorid on pikalt kogenud olukorda, kus pikaajalised intressimäärad on lühiajalistest kõrgemad. Normaalses majandusolukorras peabki see nii olema, sest pikemaks ajaks raha välja laenates nõuavad investorid selle eest kõrgemat riskipreemiat. Täna elame aga maailmas, kus lühiajalise laenu eest nõutakse kõrgemat intressi kui pikaajalise laenu eest. Võlakirjade tulukõver on ümber pööratud ning ajalooliselt on see olnud üks usaldusväärsemaid indikaatoreid peagi saabuvast majanduslangusest. Viimane ei tähenda aga ilmtingimata, et finantsturgudel ei võiks asjad vaikselt juba paremaks minna. Inflatsioonitempo pidurdumine ning eeskätt keskpankade signaalid, et intresside tõstmise pärast ei pea enam muretsema, on kaks peamist indikaatorit, mis finantsturgudele suure kergendusralli võivad tuua.
