LUUBI ALL ⟩ Elektrihinna surve leevenemist silmapiiril ei paista

Auvere elektrijaam. Foto: Ilja Smirnov/Põhjarannik

Colombia kirjaniku Gabriel García Márqueze jutustus «Väljakuulutatud mõrva kroonika» (1981, e.k 1995) räägib linnakesest, kus kõik inimesed küll teavad, et kaks venda tahavad ühe linnaelaniku eluküünla kustutada, kuid eri põhjustel ei rutta keegi seda viimasele ütlema. Mõni arvab, et küllap ta juba teab, teistel on muud tegemist. Talle saadetud kirjalikku hoiatust ei pane ta aga ise tähele.

Midagi samalaadset on juhtunud elektri hinnaga. Kõik asjaomased ju teadsid, et vabaturul võib elektrienergia maksumus põhimõtteliselt kerkida lõpmatult kõrgeks – ega ilmaasjata pole Nord Pooli börsil suurema jama vältimiseks kehtestatud megavatt-tunni hinnale 3000 euro piir. Mõni asjaomane on sellest koguni kirjutanud või intervjuudes sellele osutanud. Tarbija võis selle ehk isegi kuskilt välja lugeda, kuid küllap lükkas enamik valusa teadmise ajus kuhugi kaugele tolmusele riiulile.

Enamik meist mõistis olukorda alles sel sügisel, iseäranis aga viimase nädala jooksul, kui hinnahüpe roimari pussina rahakotti tungis. Konkurentsiameti hinnangul püsib elektri hind kõrgel järgmiselgi aastal.

Esimene küsimus, mis tekib paljudel inimestel, kes on praegusesse elektrihinna kujunemisse natukenegi süvenenud, kõlab umbes nii: mis jabur asjakorraldus see on, et hinna paneb paika kõige kallim pakkuja? Kes ometi sellise lolluse välja mõtles?