Vandeadvokaat Leon Glikman kommenteerib eriplaneeringust taganemise õiguslikku poolt:

«Kuna ma ei tea nimetatud kaasuse asjaolusid, siis saan ma kommenteerida vaid väga üldisel tasandil. Eriplaneeringumenetluse eesmärgiks on välja selgitada, kas ja kuhu on tehas püstitatav. Planeeringumenetluse käigus tehakse kindlaks erinevad huvid ja keskkonnamõju. Mulle jääb isiklikult arusaamatuks, milleks on vajalik eriplaneeringu kiirkorras lõpetamine, kuna menetluse käigus pelgalt selgitatakse välja tehase püstitamise võimatus või siis selle võimalikkus.

Eriplaneeringu saab lõpetada planeerimisseaduses loetletud alustel, näiteks, kui koostamise käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus. Ma pole teadlik, kas sellised välistused tegelikkuses eksisteerivad.

Mis puudutab kahjunõudeid, siis need sõltuvad konkreetsetest asjaoludest. Mulle pole teada, millised on olnud riigi ja huvitatud isikute kokkulepped, näiteks kas viimased on mingeid kulusid kandnud. Sellised nõuded on üldjuhul mõeldavad, kui kaebuse esitaja tõendab, et planeeringut lõpetav haldusakt on õigusvastane ja põhjuslikus seoses temale tekitatud kahjuga.

Planeeringumenetluste puhul on kahjunõue keerukam. Riigikohus on osundanud, et reeglina pole isikul õigustatud ootust planeeringule, mistõttu seesuguseid kahjunõudeid on üldjuhul raske, väga raske maksma panna. Õigusliku konstruktsiooni keerukus ei tähenda aga alati selle võimatust.»

Jama majas: kas tselluloositehasest loobumine läheks riigile maksma seitse miljonit?

Timo Tatar energeetika asekantsleriks enam ei kandideeri