Islandi langemine õnneotsijatest pankurite käte läbi on pannud mõne mehe Churchilli stiilis kirjutama. «Üht vana ütlust meenutades,» ilmus sealse rahandusministri sulest, «võiks öelda, et harva on nii vähesed nii paljudele (loe: tervele rahvale) nii suurt kahju tekitanud.»
Island on ekstreemne juhtum, kuna pangad olid seal majanduse suhtes niivõrd suured. Juba kokkuvarisenud Icesave’i välismaiseid hoiustajaid teenindanud osakonna võlg üksi võrdub ligi poolega riigi 2010. aasta sisemajanduse kogutoodangust (12 000 eurot inimese kohta).
Kuid dilemma – kas maksta Suurbritanniale ja Hollandile tagasi Icesave’iga koos põhja läinud 4 miljardit eurot või mitte? – kujutab endast oma olemuselt just seda küsimust, mille paljud valitsused endale esitama peavad. Nimelt: kes peaks maksma kinni pankade kahjumid?
Islandi valitsus kardab rahvusvahelise üldsuse raevu, kui nende oma rahvas maksta ei luba. Nii Briti kui Hollandi poliitikud leiavad, et nende inimesed ei peaks kannatama. Teistes riikides üritavad regulaatorid välistada olukorda, kus pankade aktsionärid raha võiksid kaotada.
Islandlased tegid oma seisukoha selgeks aastal 2010, kui president tegi liigutuse, mida ükski valitsus teha pole julgenud. Küsides, mida nemad arvavad.
Kui referendumiks läks, ütlesid üheksa islandlast kümnest, et Icesave’i raha tagasimaksmist ei tule.
See tõi kaasa uued läbirääkimised ja uue pakkumise. Mis sel nädalal presidendi poolt uuele rahvaküsitlusele läkitati.
Seekord võib ta läbi minna. Intressimäär on kärbitud 5,55 protsendi juurest 3,2 peale. Ning valijatele on öeldud, et võla tasumine võib olla Islandi rehabiliteerimiseks rahvusvahelisel areenil hädavajalik.
Aga samas – esimese hülgamisega midagi hirmsat ei juhtunud.
Ja kui aus olla, siis on Islandi riigivõla krediidikindlustus 300 baaspunkti madalam kui aasta tagasi.
Pandagu nüüd hästi tähele. Kui islandlased oma pankurite vigu kinni maksmast keeldusid, ei kukkunudki taevas alla.
Kui nad seda uuesti tegema peaksid, võib paljudel mõte liikuma minna.
Copyright The Financial Times Limited 2011.