Tähelepanu ettevõtjad, teie ühisettevõte võib osutuda investeerimisfondiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogus on esimese lugemise läbinud seaduseelnõu, mis toob regulatsiooni ja finantsjärelevalve alla ka seni reguleerimata kollektiivsed investeerimisprojektid, kirjutab advokaadibüroo FORT partner Mihkel Kolk.
Seaduse vastuvõtmisega rakendatakse täies ulatuses alternatiivfondivalitsejate direktiiv, mida tuntakse ka inglisekeelsest nimetusest tuleneva lühendi AIFMD järgi. Kuigi direktiivi ülevõtmise tähtaeg saabus juba eelmise aasta juulis, siis eelduslikult võetakse kõnealused muudatused siseriiklikult vastu ja need jõustuvad märtsikuu jooksul. Selle regulatsiooni juured paiknevad finantskriisist tingitud globaalsetes pingutustes saada parem ülevaade ja kontroll ka reguleeritud finantsvahenduse välistest teguritest, mis võivad mõjutada süsteemsete riskide teket ja eskaleerumist. Sarnane regulatsioon on muuhulgas kehtestatud ka Ameerika Ühendriikides.
Käsitlemata ülevõetava direktiivi põhjendatust, omab see kindlasti otsest mõju väga paljudele investeerimis- ja finantseerimisprojektidele, mis seni ei olnud hõlmatud ulatusliku finantsregulatsiooniga. Lisaks väärtpaberitele ja muule finantsvarale ulatub seadus ka spetsiifilistesse varaklassidesse tehtavatele ühistele investeeringutele. Lisaks era- ja riskikapitalifondidele (private equity, venture capital) on regulatsiooni kohaldamisalas näiteks infrastruktuurifondid, kinnisvarafondid jne. Samuti võib see hõlmata investeerimise eesmärgil üksikobjekti omandamiseks, arendamiseks ja opereerimiseks moodustatud ühisettevõtteid. Kindlasti mõjutab kõnealune muudatus erinevaid kinnisvara arenduste, metsavalduste, laevade ja muu väärtusliku vara finantseerimise struktuure, kuhu tavapäraselt kaasatakse raha rohkem kui ühelt investorilt. Sellised kollektiivsed investeerimisstruktuurid klassifitseeritakse alternatiivsete investeerimisfondidena.
Alternatiivse investeerimisfondi definitsioon hõlmab investeerimisstruktuure, mis kaasavad raha mitmelt investorilt eesmärgiga investeerida see investoritele tulu teenimise eesmärgil vastavalt kindlaksmääratud investeerimispoliitikale. Seejuures omab tähtsust konkreetse struktuuri tegelik eesmärk ja sisu, mitte juriidiline vorm – see võib olla äriühing või lihtsalt lepinguline struktuur. Kui konkreetse struktuuri kaudu on õigusaktide või lepingute kohaselt võimalik kaasata raha rohkem kui ühelt investorilt, siis vastab see alternatiivfondi määratlusele isegi juhul, kui reaalselt on sinna investeerinud ainult üks isik. Ühe isiku poolt tehtud investeeringuks ei loeta teise kollektiivse investeerimisstruktuuri poolt tehtud investeeringut või kui isik investeerib mitmelt isikult kaasatud raha. Alternatiivfondina määratletav investeerimisstruktuur eeldab, et investorid on passiivsed ning nende vara investeerib konkreetne isik, nimetagem teda fondivalitsejaks. Eeltoodu ei välista, et fondivalitseja osaleb skeemis investorina või et üks või mitu investorit võtavad aktiivselt osa vara investeerimisest. Ainult siis kui kõik investorid osalevad aktiivselt investeeringute juhtimises ja haldamises võib regulatsiooni kohaldamine olla välistatud. Üksnes hääleõiguse teostamine aktsionärina või muus samalaadses positsioonis ei ole selleks reeglina piisav.
Alternatiivfondi definitsiooni kohaselt tuleb kaasatud vahendid investeerida investoritele tulu teenimise eesmärgil lähtuvalt kindlaksmääratud investeerimispoliitikast. See tähendab, et investorid kannavad investeerimispoliitika järgsest investeeringust tulenevat riski ja omavad õigust sellest saadavale tootlusele. See ei hõlma investeeringuid, mis annavad investorile õiguse ühiselt omandatud vara kasutada (nt. puhkuseosak). Kuigi seadus ei peaks hõlmama võlakirjaemissioone konkreetsete projektide finantseerimiseks, kvalifitseerub see siiski alternatiivfondina kui finantseerimisstruktuur vastab pigem fondi tunnustele. Kõnealune erand on asjakohane näiteks muutuva intressimääraga võlakirjade või muude instrumentide osas, mille kaudu projekti risk ja tootlus kantakse olulises osas edasi investoritele. Eestis on sellelaadsed struktuurid väga levinud kinnisvara arendusprojektide finantseerimisel. Eelnevalt kindlaksmääratud investeerimispoliitika, kui alternatiivfondi definitsiooni osa, tähendab investeeringute kaasamisel kokkulepet investorite raha kasutamise kohta. See võib olla kokkulepe nii konkreetse vara omandamiseks kui ka üldisemad investeerimise printsiibid ning tähtsust omab jällegi sisu, mitte vorm. Regulatsioonist ei saa kõrvale hiilida läbi mittesiduvate kõrvaldokumentide või kavatsuste protokolli kasutamisega, kui reaalselt ei ole fondivalitsejal täielikku otsustusvabadust raha kasutamiseks.
Alternatiivfondi määratluse alt on välistatud kaubandusliku või tööstusliku tegevusega tegelevad ettevõtted. Samuti ei kohaldata regulatsiooni teatud valdusühingutele, mille eesmärgiks on läbi oma tütar- ja sidusühingute äristrateegia elluviimine ning mille tegevus ei ole otseselt suunatud oma tütar- ja sidusühingute osaluste võõrandamisest tuleneva tulu teenimiseks investoritele. Erand kehtib ka alternatiivfondidele, kuhu investeerivad üksnes fondivalitsejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad ühingud, samuti teatud kinnistele varakogumitele, mis olid moodustatud enne seaduse jõustumist ning mille raames täiendavat finantseeringut investoritelt ei kaasata ning uusi investeeringuid ei tehta. Regulatsiooni ulatus sõltub fondivalitseja poolt valitsetavate fondide mahust. Kui see on iga-aastase hindamise kohaselt väiksem kui 100 miljonit eurot, siis kaasneb fondivalitsejale üksnes Finantsinspektsioonis registreerimise ja teatud informatsiooni edastamise kohustus. Kõnealuse piirmäära ületamisel peab fondivalitseja vastama ulatuslikele organisatsioonilistele, kapitaliseerituse ja tegevusnõuetele ning taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Kui valitsetav portfell ei sisalda finantsvõimendust, siis teatud tingimustel on võimalik kõnealuse piirmäära suurendamine 500 miljoni euroni. Piirmäära arvutamisel võetakse aluseks kõik fondivalitseja poolt otse valitsetavad alternatiivfondid ning kaudselt sama juhtimise või kontrolli all olevate või tema olulise osalusega fondivalitsejate poolt valitsetavad alternatiivfondid.
Lähtuvalt eeltoodust võib kõnealune seadusemuudatus mõjutada paljusid olemasolevaid ja alles moodustatavaid struktuure erinevate projektide ühisrahastamise korraldamiseks. Nende juhtimisega seotud isikute jaoks on oluline hinnata ning selgeks teha, kas konkreetne lahendus kvalifitseerub alternatiivfondina või rakendub sellele mõni erand. Analüüs on vajalik, et teadvustada raha kaasamisega seonduvad võimalikud regulatiivsed kohustused ja vastutus. Tuleb arvestada, et kogu maailmas pööratakse järjest enam tähelepanu seni regulatsiooniväliselt toiminud finantseerimisstruktuuridele ning üha kasvav õigusloome ulatus haarab täiendavalt ka seni reguleerimata tegevusvaldkondi.