Imperaatorliku linna tunnet Berliinis ei teki. Uued valitsushooned – kantsleri büroo, Bundestag ja välisministeerium – on projekteeritud rohke klaasi ja loomuliku valgusega, rõhutamaks läbipaistvust ja demokraatiat.
FT: Berliin – Euroopa uus pealinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahandusministeerium asub, tõsi küll, oma vanas peakorteris Luftwaffes. Enamik suurejoonelisest arhitektuurist – Unter den Linden ja Brandenburgi värav – on Preisi kuningate pärand. Moodne Berliin on külalislahkema olemisega ning tõmbab ligi turiste ja teismelisi.
Kuid vaatamata sellele, et Saksa pealinn teadlikult imperaatorliku võimu väljendusi on vältinud, jääb fakt faktiks: de facto on Berliin üha enam Euroopa Liidu pealinn.
Loomulikult on ELi peamised institutsioonid – komisjon ja ministrite nõukogu – ikka veel Brüsselis. Kuid võtmelisi otsuseid tehakse üha enam Berliinis.
Kas Kreekal tuleb euroalast lahkuda? Lõplikult otsustab selle Saksamaa. Kas poliitikud toetavad edasisi Lõuna-Euroopa abipakette? Otsustavad debatid leiavad aset Bundestagis – mitte Euroopa Parlamendis. Kellele helistab eurokriisi asjus Rahvusvaheline Valuutafond? Kõige tähtsamad vestlused on Saksa valitsusega ja Euroopa Keskpangaga Frankfurdis – mitte Euroopa Komisjoniga.
Eurokriis on seda võimunihet Brüsselist Berliini kiirendanud. Loomulikult peab Saksa kantsler Angela Merkel ikka veel Brüsselis tippkohtumistel käima ja diile tegema. Alles läinud nädalal käis ta seal taas. Kuid eurokriis tähendab, et Merkel on nüüd ülekaalukalt tähtsaim liider laua ääres.
Põhjused on erinevad, aga kõigi teiste suurte ELi riikide liidrite positsioonid on Brüsselisse tulles nõrgad. Hispaania ja Itaalia maadlevad oma võlakriisidega – ja on muutunud abipalujateks. Britid on otsustanud jääda välja euroalast ja uutest struktuuridest, mida viimane kokku paneb – ning on seega marginaliseerunud. Ka Poola ei kasuta eurot ning nende majandus on suhteliselt väike.
Siis jääb veel Prantsusmaa. Traditsiooniliselt on iga ELi-diili südames Prantsuse-Saksa partnerlus. Palju aastaid toimusid enne tippkohtumisi eraldi Prantsuse-Saksa kohtumised, laekusid ka kahe riigi ühised kirjad. Kui Elysées oli veel Nicolas Sarkozy, oli suhe kantsler Merkeliga nii lähedane, et ajakirjandus kasutas üldiselt lühendit «Merkozy».
Kuid isegi siis olid paljud skeptilised. Üks ELi tippametnik irvitas, et «Prantsusmaa vajab Saksamaad varjamaks oma nõrkust. Saksamaa vajab Prantsusmaad varjamaks oma tugevust». Nüüd on isegi see kate langenud.
Enne hiljutist ELi tippkohtumist Prantsuse-Saksa ühiskirja ei tulnud. Selle asemel andis president François Hollande Euroopa meediale intervjuu, et survestada Merkelit Euroopa võlgade jagamise ja pangaliidu loomise vallas järele andma.
Tippkohtumisel sai aga selgeks, et sakslastel pole kiiret kuhugi.
Mõned väidavad, et Prantsuse-Saksa partnerlus on alati üle kivide-kändude käinud – ning et varem või hiljem leiavad nad alati ühise keele. Seekord võib aga minna teisiti. Võimulõhe Prantsusmaa ja Saksamaa vahel on veninud liiga ilmseks; küsimused, mis neid lahutavad, on liiga fundamentaalsed.
Prantslaste kõikvõimalikud ettepanekud alates eurovõlakirjadest, pangandusliitudest, ELi-ülestest infrastruktuuri-kulutustest ja ühistest sotsiaalprogrammidest tekitavad Berliinis sügavaid kahtlusi. Sakslastel on kuri kahtlus, et kõigi nende ideede ühine nimetaja on soov panna Saksa maksumaksjad Prantsusmaad doteerima.
Kuid Saksamaa vastuettepanek – et ELi riikide eelarved läheksid Euroopa voliniku kontrolli alla – ei sobi jälle prantslastele, kuna riivab rahvuslikku suveräänsust.
Traditsioonide valguses klopsitaks kokku Prantsuse-Saksa kompromiss. Kuid küsimused on niivõrd põhimõttelised, et diil ei pruugi tulla kergelt. Ja sellisel juhul saab otsustavaks Saksamaa suurem majanduslik kaal – eriti kui Prantsusmaa on teel sügava majanduskriisi suunas (nagu paljud Saksamaal kahtlustavad).
Võimu järjepidevat koondumist Saksamaale võetakse Berliinis teatava ambivalentsusega. Arusaadavatel ajaloolistel põhjustel pole sõjajärgne Saksamaa iial Euroopas juhtivat rolli taotlenud. Pärast taasühinemist öeldi eesmärk alati olevat «euroopalik Saksamaa, mitte saksapärane Euroopa». Instinkt sulatada Saksa huve üldisesse Euroopa identiteeti on jätkuvalt tugev. Kuid meeleheide reeglite rikkumise ja eelarvepidamatuse pärast mujal Euroopas on sakslastelt häbelikkust vähemaks võtnud ning «saksapärasust» nõutakse nüüd natuke julgemalt. Üha enam saab Saksa finantsabi tingimuseks olema Berliinis disainitud reeglite ja seaduste aktsepteerimine.
Selline võim võib uhkeks teha. Läinud nädalal Berliinis viibides kuulsin ma aeg-ajalt väsinud vihjeid uhketele hispaanlastele, ülbetele brittidele, luululistele prantslastele ja korrumpeerunud kreeklastele. Kuid jutuajamiste üldine toon oli tõsine, kannatlik ja vastutustundlik. Sakslased kinnitavad, et on täielikult pühendunud eurole ja ELile – ning täis otsustavust mõlemad korda teha, tööle panna.
Probleem võib seisneda selles, et elu on Berliinis liiga ilus. Saksamaa on jõukas maa, Berliin aga meeldiv ja moodne linn. Kreeklaste ja hispaanlaste hädad-vaevad tunduvad olevat kusagil väga kaugel eemal. Ning just sedalaadi eraldatuse tõttu ülejäänud euroalast – mitte mingisuguse «võimuiha» pärast – on Berliin Euroopale üks isevärki pealinn.
Copyright The Financial Times Limited 2012