Volli Kalm: ettevõtlusõppes peaks olema peatükk ebaõnnestumisest

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm pühitseti ametisse. Rektori kõne. Foto: Margus Ansu

Teaduses on mitteootuspärane tulemus täiesti normaalne ja niisamuti on ebaõnnestumine ka juhi töö lahutamatu osa, arvab Tartu Ülikooli vastne rektor Volli Kalm.

Intervjuu Volli Kalmuga vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb.

Olete värskelt asunud juhtima Tartu Ülikooli. Millist tulevikku ennustate uuelt ametikohalt eesti kõrgharidusele?
Eesti kõrgharidus on ja jääb valitud valdkondades rahvusvaheliselt väga konkurentsivõimeliseks sellisel juhul, kui suudame valdkondades kokku leppida, sinna vajalikud vahendid kontsentreerida ning neis inglise keelt kasutava keskkonna luua. Rahvusriigi kestmisest ja põhiseadusest tulenevalt on meie esimene kohus arendada eestikeelset haridust, teadust ja kultuuri, kuid eestikeelsele on vaja peale väga kõrge kvaliteediga «ingliskeelset kihti».

Traditsiooniline küsimus – kas näiteks 20 aasta pärast domineerivad endiselt kivist-betoonist ülikoolihooned või virtuaalsed teaduskeskused?
Erinevad info- ja teadmiste allikad on juba kolinud virtuaalsesse ruumi ning see on eriti hea multidistsiplinaarsete erialade jaoks, aga ma olen kindel, et nõustamine, konsultatsioonid, diskussioonid ning praktilised laboritööd füüsilises ülikoolihoones ei kao. Kõigile on selge, et näiteks arsti- või inseneriõpe ei saa ainult internetti kolida.

Olete õpetanud ja teinud teadustööd mitmes maailma ülikoolis. Mis on need kolm asja, mida te hea meelega võtnuks väliskogemusest koju kaasa ning teistpidi, milles Eesti kõrgharidust ja ülikoole võiks teistele eeskujuks tuua?
Väliskogemusest tooksin koju kaasa õppe intensiivsuse ja kaasatöötamise. Lisaks olen imetlenud üliõpilaste julgust küsida küsimusi, mida meil peetakse rumalaks või häbenetakse, ning õppemaksuga kaasnevat vastutust ja nõudlikkust hariduse omandamisel. Teisalt on Eesti eeskujuks selle poolest, et oleme väikese keeleruumi ja rahvana saavutanud niivõrd hea kõrghariduse taseme. Teiseks on kiiduväärt, et mõistame kõrghariduse reformimise vajadust ning suudame seda ka ellu viia, eriti võrdluses meie saatusekaaslastega idablokist. Kolmandaks on põhjust uhke olla selle üle, et meie ülikooliharidus põhineb enamasti teaduslikul käsitlusel.

Teadlase ja õppejõuna teate, et teadustulemuseni jõutakse läbi arvukate – sealhulgas ka luhtunud – katsetuste. Milliseid eeliseid annab selline teadmine teile kui juhile?
Ebaõnnestunud või mitte ootuspärane tulemus on teaduses normaalne ning sama või enamgi levinud kui eeldatud positiivne tulemus. Ebaõnnestumised on ka juhi töö normaalne osa – kõik otsused ei saa olla igal juhul õiged. Mitte kõige õigemat otsust on võimalik parandada ning minu hinnangul on otsustamatus kohati halvem kui otsus, mida hiljem korrigeeritakse.

Tundub, et üldiselt tunnevad Eesti juhid eksimise ees hirmu. Kas ülikool, koolitades noori tipp-spetsialiste, pöörab sellise suhtumise muutmisele eraldi tähelepanu?

Kõigist ülikooli lõpetajatest ei tule tippjuhte ja ülikoolil, kuigi me oleme osa ühiskonnast, on raske muuta üldist suhtumist ebaõnnestujatesse. Oma tegevuste – sealhulgas ebaõnnestumiste – analüüsi õpetatakse näiteks õpetajatele, arstidele ja psühholoogidele, kuid mitte kõigile üliõpilastele. Arvan, et sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata ettevõtlusõppes, mida me kavatseme oluliselt laiendada.