Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht: riiki ei huvita jäätmete ringlusse võtmine

Margit Rüütelmann Foto: Johan-Paul Hion

Just nii julmalt see kõlabki: Eesti riiki ei huvita jäätmete materjalina ringlussevõtt. Ministeerium kavandab juba ligi aasta jäätmereformi, kirjutab Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann arvamusartiklis.

Kliimaministeeriumi sellekohase alalehe esimeses lauses kirjutatakse: «Jäätmereformi eesmärk on hüppeliselt suurendada jäätmete kasutust toorainena ning selle eeldusena muuta jäätmete liigiti kogumine inimestele lihtsaks ja rahaliselt kasulikuks». Kahjuks keskendubki väljatöötatav seadusmuudatus ainult lause teisele poolele – jäätmete liigiti kogumisele. Esimene pool – jäätmed kui tooraine, on sisulistest aruteludest täiesti puudu!

Kahjuks on sortimise rong aga sisulises plaanis juba minevik, sest nagu me näeme ja teame teiste riikide kogemusest – inimesed sordivad, kui neid (rahaliselt) motiveerida – see ei ole probleem. Probleem on selles, et tulevane jäätmeseaduse eelnõu on väheambitsioonikas ning tegeleb oma naba vahtimisega, selle asemel, et proovida ergutada ka jäätmete materjalina ringlussevõttu.

Arutelud eimillesti eikuhugi

Terve kevade ja suve on ministeerium kaasanud osapooli ja korraldanud arutelusid, küsinud kavatsetavale reformile tagasisidet, mida on ka lahkesti jagatud kõikide sidusgruppide poolt. Nii ringmajandusettevõtted kui paljud teised osapooled on teinud sisukaid ettepanekuid, et saavutaksime eesmärgi võtta materjale ringlusse.

Aga ühtki sellekohast täiendust väljatöötamiskavatsusse lisatud ei ole. Oleme ikka samas kohas: seaduse väljatöötamiskavatsus keskendub sortimisele. Ikka vaidleme, mitu kasti kellegi väravas saab olema ning kes vastab telefonile, kui (piltlikult öeldes) mõni kast puudu on! Nagu ütles Viljandi kommunaalala abilinnapea Kalvi Märtin, «on riik aastaid tegevusetult pöidlaid keerutanud ja nüüd, mil Euroopa Komisjoni seatud tähtajad lähenevad, püüab enda tegemata töö omavalitsuste ja hinnatõusu majapidamiste kaela pressida.»

Sortimine on Eestis saanud juba päris hea hoo sisse, inimesed said väga kiiresti selgeks koduste biojäätmete muudest jäätmetest eraldamise – biojäätmetest gaasi tootev tehas töötab täistuuridel! Näeme, et kui anda võimalus ja natuke ka tagant sundida, on sortimine võimetekohane. Kodumajapidamistes peame suutma sortida jäätmeid minimaalselt neljaks: bio-, paberi/papi-, pakendi- ja segaolmejäätmed. Riigi asi on öelda: sortimine on kohustuslik ja kes ei sordi, maksab näiteks 10kordse äraveo hinna võrreldes liigiti kogutud jäätmetega. Nagu see on Taanis. Eesmärk on, et suurtes sortimistehastes oleks võimalikult hea tulemus materjalide jagamisel ja ringlussesuunamisel ning taanlastel ei tundu käivat üle mõistuse, kui olud muutuvad, mõni tehas juurde tehakse ja tänu sellele sortimistingimused ka pisut muutuvad.

Okei – sordime, aga mis edasi saab?

Sealt edasi aga algab alles sisuline töö: mida sorditud jäätmete/materjalidega teha annab. Materjalide ringlussevõtuks on vaja tehaseid. Esmalt jäätmete sortimistehaseid, teiseks juba ka materjalide töötlemistehaseid. Ja riigi asi oleks nüüd öelda: aitab, paneme põletamisele päitsed pähe ja vaatame, kuidas saaks materjalid ringlusesse. On vaja mõelda, kuidas soodustada tehaste rajamist, kuidas tagada materjalide vood (seaduste abiga), kuidas anda mõista ettevõtjatele, et jah, tehased on oodatud, me loome isegi eelised teisesele toorainele.

Aga seda praegune «reform» ei suuda. Eesti riik ei toeta ei sortimis- ega käitlustehaste ehitamist, ei mõtle ühtki sammu selles suunas, kuidas tegelikult jäätmed materjalina ringlusse saada.

Selle asemel on plaanis hoopis anda omavalitsustele võimalus luua uusi ametikohti (või lausa ettevõtteid?), mis hakkaksid tegelema jäätmekorraldusega. Riigi plaan on luua samasugused struktuurid (logistika-, raamatupidamis- ja klienditeenindusüksused), nagu on olemas kõikidel jäätmekorraldusettevõtetel.

Arusaamatuks jääb, millega seletada asjaolu, et logistika-, raamatupidamis- ja klienditeenindusüksused peavad asuma ka omavalitsuse juures – maksumaksja raha eest – , kuigi need on juba olemas ettevõtetel. Kuidas seletada, et ajal, kui teised valdkonnad otsivad kokkuhoiukohti, hakatakse kliimaministeeriumis otsima kohti, kus riigi raha eest ametnikke juurde palgata?

Aitab kummitusrongidele hüppamisest!

Selleks, et ringmajandus saaks päriselt toimima hakata, vajame riigilt kahte asja: esiteks, reguleerida maksudega jäätmete vähemat põletamist ning soodustada jäätmetehaste loomist ja ka nendest tulevate materjalide kasutamist.

Selle raha, mis nn jäätmereform on planeerinud praegu KOVidele konteinerite jm pisiasjade toetuseks/ostmiseks, tuleks hoopis toetada sortimis- ja jäätmetöötlustehaste rajamist. Riik on seda varem suutnud – KIK andis toetuse (küll pisikese, aga siiski märgilise sõnumina) biojäätmete tehase loomiseks Maardusse. See tehas toimib. Tänu seadusmuudatusele, mis sundis jõuga inimesi biojäätmeid muudest jäätmetest eraldama, sordivad Eesti inimesed biojäätmed eraldi ning see läheb päriselt biogaasi ja väetise tootmiseks tehasesse.

Muidugi on teisesel toorainel vaja turgu – seda on ehk vaja natuke tagant lükata, näiteks reguleerida, mis materjale kasutatakse tee-ehituses, millest teeme müratõkkeseinu jmt. Selle osas peaks riik eeskuju näitama: tellima ka suurtes riigihankeprojektides taaskasutatud toorainest materjale või tooteid – pilootprojektidest päris ringmajanduse toimimiseks ei piisa.

Taanist on õppida veelgi: neidsamu ämbreid, mida me täna Eestis kolistame, on taanlased juba kasutanud sisseastumiseks. Proovinud kümme aastat omavalitsuskeskset jäätmekorraldust, mis lõppes ringlusse jõudvate jäätmete jõulise vähenemise ja sellega, et munitsipaalomanduses põletustehaseid kerkis omavalitsustesse nagu seeni pärast sügisest vihma, otsustas Taani paar aastat tagasi üle minna uuesti vabaturul baseeruvale jäätmemajandusele.

Imede ime – põletustehased pandi kinni ning hakkas tekkima huvi ehitada sortimistehaseid ja ringlustehaseid. Juba mõned aastad hiljem saavutas Taani 74 protsenti materjalide taaskasutuse ja ringluse.

Ministeeriumitest kuuleme iga päev välja sõnumeid, kuidas peame kärpima ja kokku hoidma. Selle taustal teeb aga üks seltskond «reformi», mis loob juurde sadu töökohti maksumaksja raha eest ning lisab ebavajalikku halduskoormust. Kindlasti lisab see hinda ka jäätmete äraveole – aga kahjuks mitte selleks, et lahendada keskkonnaprobleeme.

Kliimaministeerium: võimekus sorteerida on juba praegu olemas ja jäätmereform parandab olukorda

Kliimaministreeriumi asekantsler Ivo Jaanisöö ütles maikuus Postimehele toiduliidu sarnasele kriitikale vastates, et Eestis võiks tõepoolest olla rohkem sorteerimiskohti, kuid see ei takista praegu sorteeritud jäätmete käitlemast.

«Kui inimene kogub eraldi plast-, metall- ja klaaspakendeid, saadetakse need jäätmekäitlejate kaudu ümbertöötlemistehastesse Eestis või välismaal,» teatas ta.

Tema teatel toetab jäätmereformi eesmärke veel üks oluline muutus. «Kui praegu on jäätmete põletamine ja ladestamine kordades odavam kui jäätmete ringlussevõtmine, siis pärast jäätmereformi muutub ringlussevõtt odavamaks kui nende põletamine või ladestamine. Ka see suurendab huvi ja vajadust uute ringlussevõtulahenduste järele,» märgib ta.