Vitsur: Eestis on ametnikel tunduvalt ohutum olla pessimistlik kui optimistlik

Heido Vitsur. Foto: Tairo Lutter

Eestis on ametnikel tunduvalt ohutum olla pessimistlik kui optimistlik. Sellest, et raha üle jääb, tõuseb palju vähem tüli kui siis, kui raha puudu jääb, lausus LHV majandusekspert Heido Vitsur vastuseks küsimusele, miks tegelik  eelarvepuudujääk rahandusministeeriumi kevadisest prognoosist erineb. 

Postimees kirjutab, et kui kevadel prognoosis rahandusministeerium, et eelarvepuudujääk tõuseb sel aastal 1,7 miljardi euroni ehk 4,3 protsendini SKTst ning riigi kulude katmiseks tuleb makse tõsta, siis esimese poolaasta näitajad lubavad ennustada, et puudujääk jääb aasta lõpuks prognoositule tublisti alla. 

Heido Vitsur kommenteerib teemat:

Sellel, miks eelarve puudujääk kevadprognoosist erineb, on nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjuseid, sest prognoose mõjutab lisaks vältimatule prognoosimiseks vajalike andmete ebapiisavusele ja värskete andmete puudumisele (selles on majanduse prognoosijad meteoroloogidest tunduvalt halvemas olukorras) ja sotsiaal-majandusliku ning globaalse konteksti etteaimamise keerukusele veel see asjaolu, et Eestis on ametnikel tunduvalt ohutum olla pessimistlikum kui optimistlik. Ehk teisiti: sellest, et raha üle jääb, tõuseb palju vähem tüli kui siis, kui raha puudu jääb.

Sellel juhul tuleb siiski tunnistada, et kõige kaalukam osa suurest erinevusest tulenes sellest, et kevadel ei osatud piisavalt õigesti hinnata mitmeid makroökonoomilisi trende nii Eestis kui ka maailmas.

Aga kui hinnatõus ei rauge nii kiiresti, kui loodeti, kui kõrgest hinnatõusust tingitult kasvasid ka inimeste sissetulekud oodatust kiiremini, oli loomulik, et suurenesid ka maksulaekumised. Seda aga siis, kui hõivatus püsib kõrgel ja tööpuudus madalal tasemel.

Samas peame praegu endale aru andma, et nii meie rahandusministeerium kui ka IMF, kes muide hindas samuti oma prognoose võrreldes kevadisega ümber, ei eksinud toimuva sisus, vaid toimuva kiiruse hindamisel.

Seda asjaolu tasuks arvestada ka meie tulevikuvõimaluste hindamisel. Nimelt vähendas IMF oma viimases hinnangus maailma selle ja tuleva aasta majanduskasvu, seejuures viies kõige madalamale just Euroopa oma. Paraku kinnitavad viimaste kvartalite tööstustoodangu ja ekspordi näitajad ja tasapisi suurenema hakanud töötute arv selle hinnangu paikapidavust ka Eesti suhtes.

Kuivõrd raskemad ajad paistavad meil ees olevat, ei saa minu arvates seniste laekumiste alusel väita, et meil ka tuleval aastal makse ilma maksubaasi laiendamata ja maksumäärasid tõstmata piisavalt laekub.

Aga kui rääkida automaksust, siis ei tohi unustada seda, et vajadus kehtestada automaksu ja suurendada tulumaksu- ja käibemaksu määrasid ei tulenenud ju praegusest majanduskonjunktuurist, vaid eeskätt soovist muuta ja ümber jaotada üksikisiku tulumaksu koormust: taastada maksuvabastus keskmisest suurema sissetulekutega inimestele ja tõsta üldist maksuvabastuse piiri.