Kas tõesti keegi ei taha kiiret internetti: milline on olukord riigis tegelikult? (8)
See pole tõsi, et kasutajad ei taha Eestis kiiremat internetti. Milline on olukord internetiga Eestis, kirjutab Reimo Lindorg vastuseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevave Ameti (TTJA) arvamusele «TTJA vastulause artiklile «Superkiire internet: Eestis 100, Leedus ja Lätis 20 eurot».
Juba kuus aastat teeme kino ja jaurame selle ümber, kes peaks maksma riigile kuuluval maal 1,7km juurdepääsuvõrgu rajamise eest. Internetiteenuse pakkujad (ISP-d) seda teha ei taha - pidi meeletult kallis olema; ja mina küll riigi eest maksta ei kavatse.
Telli Postimehe majandustoimetuse iganädalane uudiste ülevaade e-mailile
Põhivõrk ehitati piirkonda 2015. aastal. Kaablikaev ongi sisuliselt krundi piiriks, seega vahemaa ei ole kindlasti takistuseks. Netiootuse aastaid on kokku pea 23 (1998. aastal hakkas Eesti Telefon rääkima, et oh kuidas paneks netti). Ma ei hakka sellest kirjutama, et erinevate antennidega on aastaid püütud mingit hosti kuskil pingida. See ei ole päris see transmissioon, mida ma ette kujutan. Visioon on ju ületada 10 miljoni IOP- i piir.
Aga TTJA kirjade järgi soovib ja kasutab kiiret netti vaid 0,1 % elanikkonnast. Kuskohast selline väide küll pärit on? 75% tarbijatest kasutab KUNI 100Mbps pakette - rahuldavat vajadusi.
Aga kuidas ma saaks võtta kiirema paketi, kui mul puudub igasugune paketivalik?
Kaur Kajak ütleb, et kiirete pakettide järele puudub nõudlus? Kas kõigilt on küsitud? Miks ta pakub, et maapiirkonnas maksujõulisi kliente ei olegi? Kuskohas pakub mulle teenust 200 ettevõtet? Internet ei ole TTJA jaoks kohe kindlasti jõukohane ülesanne, seda enam, et mainitud Läti sideamet on suurem kui TTJA kokku - ime siis, et lõunanaabritel on kordades odavam nett, sest seal on inimestel pädevust ja tahtmist ka asjadega sisuliselt tegeleda. Meil aga sideametit ju enam ei ole.
Konkurentsiametil omad «habemega naljad»
Internetis on kättesaadav ameti hinnang Eesti telekommunikatsiooni turule. Mõned nopped sellest:
«Maapiirkondades fikseeritud sidevõrgu rajamist puudutavad küsimused vajavad eraldi analüüsi läbiviimist».
Täna on aasta 2021, kus side üldine areng on ületanud juba igasugused mõõtmed. Seda eriti tavatarbija seisukohast vaadatuna. Samal ajal alles hakatakse analüüsi läbi viima? Millal siis ehituseks läheb ja inimesed lõpuks neti saavad?
«Tänases olukorras võib turul tegutsemine ilma suuremahuliste investeeringute tegemiseta fikseeritud võrgu arendusse olla raskendatud ning seetõttu on uute konkureerivate ettevõtjate turule sisenemine ebatõenäoline».
See on mulle küll «üllatusmuna». Kui palju kordi ollakse hädas, et igasugune ehitus pidada olema nii kallis, et selle tasuvusaeg ei saabu mitte kunagi ja ikka veel leitakse, et need investeeringud nagu oleks vajalikud.
«Sideettevõtjale Telia Eesti AS kehtestatud valdkonnaspetsiifilised kohustused kaablikanalisatsioonile juurdepääsuks ei ole piisavalt efektiivsed, et tagada konkurentsi toimimine. Kaabelkanalisatsiooniga seonduvaks põhiliseks probleemiks on küsimus selles paiknevate vabade võimsuste olemasolu ning nende läbipaistva kättesaadavuse kohta».
Ehk, Telia ON süüdi! Teada on see ju aga palju varem. Aga midagi muutunud ju pole - regulatsioonid ja eeskirjad on samad.
Hulgitasandi hinnad ongi kallid - ELASA näide
Sihtasutuse ELASA kodulehel on hinnakiri, mis sätestab teenuste hindu sideoperaatorile. Teatavasti on hajaasustuses inimesi vähe, ja neid väheseidki on raske kaalukaks pundiks kokku saada. Enamikel operaatoritel puudub ka kohalik võrk, et teenust saaks pakkuda odavamalt.
Hinnakiri sätestab, et piirkonna liitumistasu on 600 eurot koos KM per 1 kunde. Kui piirkonnas aga ei ole rohkem inimesi, kui 1, siis ilmselgelt ei ole lootustki netti saada, sest ükski internetiühenduse pakkuja ei maksa seda hinda per klient! Kulud ei koosne ju ainult sellest, kiu rent, 2 euri nägu jne. Siinkohal ei saa isegi Teliat süüdistada, kuigi neil peaks raha jaguma.
Seetõttu on TTJA soovitus eriti imelik mingitele müütilistele ettevõtetele, kes nagu kohe- kohe sooviks turule tulla ja alustada oma võrkude ehituse ja teenuse pakkumisega. ELASA poolt, sama soovitus samuti oodata.
Telia hindadest on varem juba kirjutatud ning võrdlus hõlmas ka põhjamaid. Vahe on päris suur. Ärikliendi hinnad on näiteks Elisal üsnagi krõbedad - kui jutt on ikka sellest va päris internetist. Tele2 juht Chris Robbins väidab: «Telia ei lase konkurente ligi ülikõrgete hulgihindade ja füüsilist ligipääsu takistavate meetmete abil. Oleme palunud TTJA poolt reguleeritavate Telia hulgimüügihindade langetamist vähemalt ELi keskmisele tasemele, mis eelmise aastal tähendanuks kaheksakordset langust!»
Seega kui TTJA väidab, et ühtegi kaebust pole esitatud, siis siin see on. Samas paast ja palved neti saamisel ei aita. Tuleb käsi väänata. Situatsioon on sisuliselt sama, nagu restoranis laual olev silt «reserveeritud». Kes hakkab igat kiudu kusagil kontrollima, kas see on tegelikult kasutuses või mitte? Vaevalt, et me restoranis viitsime uurida kas reserveering on tõene. Ometi väidab Telia, et vaba mahtu ei ole ja kõik. Kes kontrolliks kontrollijat?
Loetelu «vahvaid» hindu ja mobiilse neti tegelik kasutuskogemus
Telia hinnanäiteid:
Mahupiiranguta, kuid «kvaliteetne» koduinternet üle 4G maksab 16 eurot ja selle tehniline spetsifikatsioon on 5 megabitti alla ja 1 üles. Ainult üks? TÄNA? kvaliteetne?
Teenus üle vaskvõrgu on minimaalselt 10 alla ja 2 üles ja seda VDSLI- puhul. Hämming siingi. Võrdlusena linnamees võtab Infonetist 17 euro eest juba 25/25 ja 30ne euro eest saab juba 300/300 - mõlemad paketid on ikka valguskaablil.
Lõunanaaber võtab aga sama raha eest juba lausa ulmet. Mõni kohalikum tegija suudab isegi mingi ime läbi ka odavamalt pakkuda, aga nad ei levi ju üleriigiliselt.
Tele2 tahab küll oma revolutsiooni teha, väites et müüb piiramatut 4G internetti, kuid tegelikud kiirused naljalt hajaasustuses üle 50 megabiti alla ja 20 megabiti üles ei küündi. Piiramatust kui sellist polegi ju olemas. Kui hästi läheb, saab mõne «rubla» rohkem, aga selge on see, et koormus võrkudes edaspidi suureneb.
Elisa isiklik kliendikogemus 4G valdkonnas on nii õudne, et seda trükimust ei kannataks. Lisaks on neil halb komme teenust piirata. Avatud porte sa nende võrgus juba naljalt ei leia; aga need on interneti alustala! Kui netisoovid Elisa puhul natuke kangemaks lähevad, siis asutus süüdimatult saadab su läbi lillede kukele. Tuim nägu ja kalapilk on kõikjal.
4G puhul on veel üks jama - need seadmed ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Nagu Philips - «võta asi ja hakka seda paremaks tegema». Korralikud asjad laiatarbes kättesaadavad ei ole ja lisaks on nad kordades kallimad, kuid ei taga ikkagi kvaliteetset teenust.
Kui tüdinud ma nende antennidega mängimisest juba olen. Fixvõrgu puhul piisab aga «Entry-level», «Midrange», «Enterprise Leveli» kasutajale juba kõige tavalisemast switchist - tavakasutaja nikerdab ruuteriga, mida on nagu kirjusid koeri. Kui saaks veel mõne netiga «clusterit» teha?
Et end veelgi rohkem erutada, siis kasutasin suvel Diili nimelist paketti. Seal on 2GB mahtu terveks kuuks. Kui lehitseda minimaalselt, siis kahest jääb kaunikesti väheks, isegi siis, kui brauserina kasutada Lynxi, või teha sissehelistust mõnda BBS boxi. Mahu täitumisel piiratakse kiirus 120/64 kilobitti parameetritele. Tegelikkuses tuleb «gramm» rohkem. Sellist teenust pakuti aastal 1998, kus kahe kanaliga ISDN, võimaldas 128 kilobitist kiirust. Pakett «Atlas status» pakkus 64 kilobitist sümmeetrilist kiirust röögatu hinnaga 20 000 krooni! Seega aastal 2021 ei ole see netivalik eriti nagu paranenud, kui arvestada minimaalse järgi.
Ometi laulavad kõik kolm kooris, et teoreetiline kiirus mobiiilivõrkudes on kuni 1,2 gigabitti ja kättesaadav sellest vähemalt 2/3. Mis nipiga?
Oletame et meil on gigabitine kiirus ja teenust kasutavad korraga 100 inimest. Kohe kindlasti on võimalik saada kõigil ligemale 75% teoreetilisest; jah unistustes vaid - miks nad küll matemaatikat ei oska.
Millist kaugtööd antud piraatnetiga küll teha, on omaette teema, miskit pingida? Videokõne ilma video - või zoomita? Teletaip? Teleks? Koguni morse?
Tulevase 5G hädad ja Telia monopol?
Kui teha Google'i otsinguid 5G kohta, saan vastuseks, et 5G keskmine levi on kuni 1-2km kaugusele. Mida kõrgem sagedus, seda väiksem levimisraadius, mis on selge. See tähendab aga seda, et tuleks rajada väga palju maste, kuid viimased peaks signaali saamiseks ju jälle optilise põhivõrgugaühendama. Kui me ei suuda mitte ühegi valemiga paigaldada 1,7km juppi optilist kaablit juba olemasolevasse trassi, siis mis nipiga sa topid iga 2 km taha neid maste ja kukud mind selle 5G pommitama jumalteab mis kiirusel?
Telia monopol või mitte? Kuldvillaku küsimus. Äriseadustikus näpuga järge ajades ilmselt ei oleks. Aga igapäevaelus on tegu ettevõtega «kellele kuulub peaaegu kogu kaablikanalisatsioon ning samuti omab Telia lairiba juurdepääsu hulgiturul suuremat osa Eestit katvast ülekande ja juurdepääsuvõrgust». Mis muud kui võrk taasriigistada.
Ühes väikeses maakohas on kasutusel VDSL. ELASA kaabel jookseb praktiliselt akna alt mööda. Vaidlesin mitu kuud teema üle, kas Telia tahaks teenust optikale viia, kusjuures ehitustööd oleksin enda kanda võtnud.
Ajas aga sõrgu vastu väites, et neil on aastate pärast tulemas ulatuslikud uuendustööd - sealjuures pakkudes vaid VDSLI maksimumi - optikast ei sõnagi. Mismõttega seda siis miljonite eest maha maetud sai? Ometi taob trummi, kuis igal aastal on suured investeeringud käimas. Anna see aadress, kus need on ja ma kolin sinna.
5G kohta on analüüsi tulemus selline: «Lähitulevikus kasutusele võetav 5G tehnoloogia ei saa asendada püsiühendust - nii tehnilistel kui ka praktilistel põhjustel. Kuigi 5G tehnoloogia kasutuselevõtt võib sobida tihedas asustuspiirkonnas asendamaks püsiühendust, sellel ei ole aga suutlikkust ega tasuvust maapiirkondades».
Riiklikud meetmed ja jutt valgete alade kaardistamisest on üks lõputu kinokomöödia
Majandus- ja kommuniaktsiooniministeerium (MKM) jahvatab aasta - aastalt, kuidas nad kaardistavad valgeid alasid. Võetakse mingisugune aadresside tabel ja siis küsitakse alati näiteks Telialt üle, ega sa nüüd ei plaani sinna investeerida, Telia vastab et ei plaani. Järgmine kord, sama nali; kuigi juba 15 aastat tagasi oli selge, et ei sinna «valgetele aladele» ei hakka vabast tahtest mitte keegi kunagi midagi ehitama. MKM püüab aga tingimata kõik aadressid ühte patta panna arvestamata kõige kangemaid netisoove.
Senised riiklikud meetmed, mida näiteks Enefit läbi viib, ei ole mulle netti isegi sentimeetri võrra lähemale toonud ja ei too ka. Ikka veel ei ole ühtegi konkreetset meedet, mis sätestaks, et jah, te saate oma võrguehituse sooviavaldused sinna kokku korjata ja nendega tõesti tegelevad inimesed, kes internetist juba natuke midagi teavad.
Eelmisel aastal lõppenud toetusmeede, mis tõesti tõi mingitki leevendust suures netipõuas evis aga ühte väga ränka klauslit. Nimelt sätestati, et osaleja peab olema ISP, ehk teenusepakkuja. Kui me hakkame teenust osutama lõpptarbijale, siis tehke mulle selgeks, miks peab lõpptarbija olema teenusepakkuja? Kui ma lähen poodi ja tahan pätsi saia, kas ma pean olema paberitega pagar? Teiseks miks peaks ettevõte üleüldse leidma oma vahenditest raha, et teha ettemaksulisi töid, kui jagatakse konkreetselt kellegi teise raha. Selleks ongi meede, kuhu esitatakse arved, mis jooksvalt tasutakse. Ahjaa, seda ju veel ei ole.
Üks maja seisab põlla pääl,
kuid kaugtööd ei tehta sääl,
sest netimees on väsinud
ja ootamisest tüdinud
Oh tule rikkam ja rikkaim mees,
vaata ringi võrgus sees.
Otsi riistad ülesse
ja pane kaablid kõrisse
Tee ootamine lühemaks
löö kaablis, valgus säravaks,
küll tuleb rahvas rõõmuga
liituma ja surfama.
Kas on kaabel tulemas,
kas on seadmed olemas.
Kui pole nüüd, siis kerja veel,
saad ehk enne surma teenuse.
See maja seisab põlla pääl
ja palju netti võiks panna sääl,
kuid netimees on väsinud
ja lootused kustunud.
10. novembril toimunud konverentsil «Digital HUB» arutleti, kuidas sideteenustest olla saanud ühiskonna päästerõngas. Huvitav mismoodi need ilma netita inimesed selle päästerõnga küll kätte saavad. Asjaolu, et jäme ots oli jälle vaid Telia käes, kes ei väsinud end ette-taha kiitmast teeb olukorra eriti pikantseks. Miks ei kutsutud teisi esinema, kes räägiks ka tegelikust olukorrast. Ma oleks rääkinud terve õhtu otsa ja meil oleks ajast puudugi tulnud.
Hetkel on netiootus nagu filmis «Requiem for a Dream», kus Sara Goldfarb on päevast päeva väga elevil, sest ta on ju võitnud. Ta kutsutakse televisiooni. Ta ei saa öösel magada, end näljutades ootab päevast-päeva postkasti teadet ja on sisuliselt hullumaja kandidaat. Isegi filmi soundtrack sobib netiolukorda iseloomustama ülihästi. Antud situatsioon on peaaegu üks ühele analoogia. Nii, et kui punase kleidiga poolpaljas segaduses mees mööda tänavat eksleb, siis teadke, et ta otsib internetti.
Oluline juriidilise nüanss lõppkasutaja seisukohast - omandiküsimus
Ei ole vahet, mis piirkonnast me räägime, olgu see linnas tihe-või maal hajaasustus. Võrguehitusega - ja selleks vahendite leidmisega peab tegelema omanik. Lõppkasutaja EI OLE omanik, mistõttu tema ei ole kohustatud selle eest maksma. Tema tasub teenuste kuutasu ja asjaolud, mis on tema rida. Teda ei huvita vähimalgi määral jutt, et ei saa, või ei taha - mis veel hullem; pahatihti ei oska.
Klient peaks nagu omaniku eest ära tegema tema töö ja vähe sellest - maksma ka. Ei ole mingit kohustust seda teha ja need kes seda on teinud - küsigu raha tagasi.
Iseasi on kliendi enda kinnistu, olgu see siis õueala, korteri esik, või tummine tükk põllumaad; siin peab tõesti rohkem ise pingutama. Oh mis siis veel saab, kui tuleb tegemist teha naabriga. Maal on enamasti nn. ELASA võrk. Paksu pahandust selle viimase miili rajamisega on just selsamal põhjusel. Klient peaks nagu omaniku eest ära tegema tema töö ja vähe sellest - maksma ka. Ei ole mingit kohustust seda teha ja need kes seda on teinud - küsigu raha tagasi.
See on üks peamine tüliõun, kus igaüks hoiab oma kaablijuppest kinni, mis annab kaks võimalust; kas maksta ristkasutuse eest üle mõistuse hind, või olla ilma. Iga punt teeb omi hundiseadusi. Kannatab aga klient. Meil pidi ju olema võrguneutraalsus ja toimiv konkurents?
Tekib üldse küsimus, miks netisoovija peab ise riigile või sideteenuse pakkujale netti muretsema ja asjaajamisega tegelema? Võtma riigi ja ISP-ide eest enda nimele lepingud? Osalema toetusmeetmetes! Mõned edulood, mida on kajastatud, kuidas külamehed tulidki kokku ja tegid ära, ei täpsusta aga neid samu omandiküsimusi, mistõttu jääb lugejale väga vale mulje.
Lugeja paku välja, kes võiks neti ära panna?
Tee täiendusi sellesse nimekirja: ALI baba ja 40 röövlit, Timur ja tema meeskond, Zoja kosmodemjanskaja, Pavlik Morozov, Gusi- lebedi, 40 vägimeest, Tšernomor käib nende ees, Garsotšik varii, Terminaator, Robocop, A-rühm, tšukk norris? Eesel - heeringas ja nõialuud?
Lahendus on lihtne!
Moodusta ametkond PÄDEVATEST inimestest. Loo rakendus, nimega «Panen netti», kus inimene saab märkida kaardil ära oma asukoha; ja kirjutab sinna juurde, miks ta seda ikka veel ei saa. Selline asi ju millalgi oligi, aga lõpetati kiirelt ära, nähes vist kosmilist avalduste arvu.
Kahtlane, kas neid tahtjaid niipalju olekski olnud, sest kaarti sai ju niisama ilusaks punaseks klikkida. Võta need märkimised kokku ja lase atsakamatel netisoovijatel endil ehitajatega läbi rääkida. Aita neid, kes hätta jäävad.
Kiunuta seda Teliat, kes väidab, et kõik on kole kallis. Kääksuta Tele2-e, kes ütles, et 4000 eurot on nende jaoks märkimisväärne investeering ja kräunuta Elisat, kes imes pastakast välja 7000 eurot mitte millegi eest. Arved maksab ametkond käginata, ehitaja teeb töö ja ongi nett majas! Ühtlasi kaovad ära üllatused stiilis 1cm kaablitrassi rajamise hind = 30 000 eurot.
Suurim julgus ongi see, kui sa neti tegelikele soovijatele ära paned.