KASUTAJAKOGEMUS ⟩ Hülgasin trammi, sest tõukeratas teeb kilpkonnale silmad ette

Kui väljas on ilusad ilmad, võib renditõukeratta leidmine olla keeruline. Reede õhtul oli lähim töötav tõukeratas Postimehe kontorist 600 m kaugusel Keldrimäel. Foto: Erakogu

Postimehe reporter Carl-Robert Puhm kirjutab, miks ta armastab trammi asemel tööl käia tõukerattaga ning kui kalliks see lõbu osutus.

Hüvasti, Tallinna trammid! Rohkem ma teiega tööl ei käi. Ostsin sel nädalal endale elu esimese elektrilise tõukeratta ning kavatsen kuni talve saabumiseni teha kõik sõidud just sellega. Miks? Sest see on minu jaoks kordades kiirem liikumisvahend kui tramm. Kohe selgitan lähemalt.

Käin Keilast rongiga Tallinna tööle. Tulen maha Tondil, kuhu jõudmine võtab 35 minutit: 30-minutiline rongisõit + 5 minutit kodust peatusesse kõndimist. Kuid mis saab edasi? Tondil ootab mind tramm, mille väljumist tuleb oodata keskmiselt 5 minutit. Sellele järgneb sõit ise, mis kontorile lähimasse Lubja peatusesse kestab 25 minutit. Pärast veel 5-minutiline jalutuskäik ning olengi lõpuks kohal. Ehk kokkuvõtlikult: teekond trammiga kontorisse võtab sama kaua kui rongisõit Tallinna.

Ja see on frustreeriv, sest Google'i arvutustel jõuaksin kodust autoga Postimehe Tartu maantee kontorisse 35 minutiga ehk täpselt poole kiiremini. Edasi-tagasi liikumisel tähendab see tund ja 10 minutit ajakadu päevas ning pea terve ööpäev kuus.

Vabandust, aga nii aeglane ühistransport ei meelita küll kedagi autost ära. Pigem tekitab tunde, et peaks auto ostma.

Aeg-ajalt olin katsetanud ka trammi asemel renditõukeratast, kuid tõuksiga kesklinnas liikumine ostutus võrdlemisi ebameeldivaks kogemuseks: pidevad foorid, jalakäijatest täis tänavad - väga närviline. Natuke sai kiiremini, aga mitte oluliselt.

Kuid alles sel kevadel avastasin, et saan tõukerattaga sõitmiseks kasutada ka linna ääres asuvat kergliiklusteed. Ja oh imet – sellest on saanud minu põhiline teerada tööle. Ja mis peamine – see on kiire: jõuan Tondilt kontorisse 15 minutiga. Ja kui teele jääva kahe fooriga veab, siis kiireminigi. Tõsi, autoga saab Keilast endiselt kiiremini, kuid ca 15-minutilise kaotusega olen valmis leppima.

Minu marsruut Keila-Tartu maantee 80 a

Autoga 35 min

Rong + tõukeratas 50 min

Rong + tramm 70 min

Tõsi, vahel juhtub seda, et Tondilt rongi pealt maha tulles pole ühtegi renditõukeratast silmapiiril ning neid tuleb hakata nutitelefonist taga ajama. Otsimisele kulunud aja tõttu olen kord isegi koosolekule hiljaks jäänud. Siit soovitus ka Tallinna linnaisadele: kui te teete tõukerataparklaid, siis palun neid luua ikka olulistesse sõlmkohtadesse. Ja raudteepeatused seda kahtlemata on.

Nüüd olengi poolteist kuud eelpool kirjeldatud viisil tööl käinud. Ja mulle väga meeldib, kuid on üks aga - see on jube kallis. Keskmiselt 2 eurot sõit, edasi-tagasi 4 eurot. Tööpäevi on 20, seega jämedalt 80 eurot kuus. Tõuksioperaatoril Tuul on küll 39-eurone kuupilet, kuid kasutajakogemus on näidanud, et sageli on lähedal ainult Bolti tõuks. Mistõttu olengi harjunud sõitma sellega, kumb esimesena kätte juhtub. Tuul on mugavam, Bolt jälle odavam. 

Minu 15-minutiline teekond rongijaamast tööle. Foto: Kuvatõmmis

Kulusid kokku lüües mõistsingi lõpuks, et targem oleks endale soetada päris enda elektriliikur. Ja nii ma kõndisingi sel nädalal tõuksipoodi, et tulla sealt välja päris oma sõiduvahendiga. Maksis natuke alla 500 euro. Tootja lubab, et saab korraga sõita vähemalt 45 kilomeetrit, mina olen arvestanud 30ga. Mõtlesin võimsama sõiduki peale ka, kuid uue liiklusseaduse järgi ei tohi nagunii sõita kiiremini ja ega see kuigi mugav olegi.

Sel aastal see investeering end veel ära ei tasu, kuid kui sõiduk mind ka järgmisel aastal teenib, olen juba plussis. Pealegi, saan seda kasutada ka muul otstarbel, mitte ainult tööl käimiseks. Mina olen rahul.

Aga mul on ka vedanud, et kontor asub kohas, kuhu on mugav sõita. Tegelikult võiks säärane võimalus elektrilise liikuriga (või kondijõul) tööleminekuks olla palju rohkematel. Tunnistan ausalt, et näiteks Postimehe Maakri tänava kontorisse ma tõukerattaga poleks läinud. Vähemalt mitte veel. Kui Tallinna tekiks aga korralik füüsiliselt eraldatud jalgrattateede võrgustik, võiksid minuga sarnast viisi kasutada üha rohkemad inimesed. Uskuge mind, see on vahva ja mugav. Eriti ilusate ilmadega.