Uuringud selgitavad: naer teeb meid paremateks juhtideks ja töötajateks

Naer kontoris. Foto: krakenimages/ Unsplash

Meid ümbritsevad negatiivsed uudised, inimeste naeratusi näeme me peamiselt zoomis, töö suhtes on tekkinud apaatia. Mis võiks aidata? 

Meil on ütlus, et naer on terviseks. Nüüd võib selle ütluse mõte olla aktuaalsem kui kunagi varem, kirjutab Tööheaolu.

Uuringud näitavad, et naermine vähendab stressihormoone ja kasvatab endorfiine, mis panevad meid ennast hästi tundma. Naerul on ka positiivne mõju meie immuunsüsteemile – just see, mis hetkel vaja.

15-aasta pikkune Norra uuring, kus uuriti üle 50 000 inimese näitas, et huumorimeelega naistel oli 73% väiksem risk surra infarkti ning 83% väiksem risk nakkusinfektsiooni tagajärjel. Meeste tulemused olid samad, lisaks olid neil ka suuremad õnnestumised intiimelus.

Naljasoon kukub kokku

Teine laiaulatuslik uuring, mis viidi läbi Stanfordi ülikoolis ning mis uuris 1,4 miljonit inimest 166st riigist leidis, et 23nda eluaasta ringis hakkavad inimesed olenemata rahvusest või elukohast vähem naerma. See tähendab, et ajal kui me siseneme tööturule, kuivab meie naljasoon kokku. Järgnevad tõsised tööaastad. 

Sama uuring aga näitab ka seda, et naer teeb meid tööl paremateks juhtideks ja töötajateks. Töötajatel, kes hindavad, et nende juhil on mingigi huumorimeel on 15% kõrgem töörahulolu ning nad hindavad 27% enam oma juhte motiveerivateks. Huumor tekitab inimeste vahel ka tugevama sideme, ergutab loovust ning võib aidata hoida ühtekuuluvust kaugtöös. 

Mind ei võeta tõsiselt?

Peamiselt hoiab inimesi tagasi hirm teha kohatuid nalju või risk, et neid ei võeta enam tõsiselt. Ei pea hakkama koomikuks, aga oluline on olla huumorile avatud ja tunda rõõmu heast naljast. 

Töötajatel, kes hindavad, et nende juhil on mingigi huumorimeel on 15% kõrgem töörahulolu ning nad hindavad 27% enam oma juhte motiveerivateks.

Nali võib aidata ka müügitöös. Näiteks saatis Spanxi asutaja ühele ostujuhile kinga koos kirjaga: «Proovin saada jalga ukse vahele, kas leiaksite paar minutit vestluseks?» Üks on kindel - tähelepanuta selline kontakt ei jää. 

Kas praegu sobib üldse oma meeskonnaga naljatada, kui ühiskond on kriisis ning paljudel ka terviseprobleeme? Jah, sest see võib olla hädavajalik meie vaimse tervise jaoks. Naer aitab rasketest hetkedest üle saada, optimismi kasvatada ning leida uut indu oma tegemistes. Ja mine tea, ehk on see võtmeteguriks võitlemaks kaugtöö apaatiaga.

Mida vältida?

Kui huumor on loomulik osa tugeva meeskonna suhtlemiskultuurist, siis tajuvad inimesed hästi, millised naljad on sobivad ning millised mitte. Grupis tekivad ka nö omad naljad, millest saavad aru ainult grupi liikmed ning ka see võimestab ühtekuuluvust. 

​Kui aga teete esimesi samme, et luua natukene lõbusamat meeleolu, siis on asju, mida tuleks vältida. Vastasel juhul võib naljal olla hoopis vastupidine mõju: see rikub psühholoogilist turvatunnet ning omavahelist koostööd. 

Kindlasti tuleks vältida nalja tegemist kellegi teise arvel. See pole kellelegi lubatud, aga sellise nalja negatiivne mõju on mitmekordne, kui tegijaks on juht. «See oli ainult nali» ei ole mingi vabandus. 

Vahel enda hajameelsuse või eksituse üle nalja tegemine näitab meid inimlikust küljest, aga pidevad ennast naeruvääristavad naljad võivad mõjuda negatiivselt meie usaldusväärsusele ning panna kolleege ennast ebamugavalt tundma (kõik ei soovi teiste üle naerda).

Sageli arvatakse, et huumorimeel on kaasa sündinud. Tegelikult on see aga arendatav, nii nagu paljud teisedki oskused. 

Ettevaatlik tuleks olla nn musta huumori naljadega. Nali võib aidata raskel hetkel, aga naljad haiguse, surma jms üle võivad mõjuda õõvastavalt.

Nalja eesmärk ei ole panna teisi naerma, vaid luua meeskonnas head meeleolu. Kui nalja teha sellise eesmärgiga, siis ei ole ebasobivate naljade oht kuigi suur. Kui nali ei õnnestu, aga see ei solva kedagi, siis pole see probleem.

Sageli arvatakse, et huumorimeel on kaasa sündinud. Tegelikult on see aga arendatav, nii nagu paljud teisedki oskused. Seda kinnitavad ka stand-up koomikud, kes sageli tunnistavad, et nende esimesed esinemised olid suuremal või vähemal määral läbikukkumised. Harjutamisega on aga võimalik saada meistriks.