:format(webp)/nginx/o/2021/03/11/13673944t1h232d.jpg)
Sel ajal kui keskkond surub meid jälle üha väiksemale pinnale – nii füüsiliselt kui mentaalselt – oleks ehk mõistlik teha hoopis risti vastupidist – sirutada end välja ja alustada millegi uue, värske, põnevaga, kirjutab juhtimiskoolitaja ja coach Raimo Ülavere blogis.
Selgitan. Tööinimese peamine vaenlane pole koroona. Peamine vaenlane on nähtus, mille võib kokku võtta tuntud fraasiga «sama jama, erinev päev». Tüdimus, tülpimus, igavus on need sõnad, mida üha enam inimeste suust olukorra kirjeldusena kuulen. Ning nende emotsioonide domineerimise tagajärjeks vaimne kannatamine, pidev kergenduse ootamine. Ootaja jaoks on aeg pikk.
Olukord on täna sootuks erinev kevadisest eriolukorrast. Siis oli šokk, ehmatus ja seejärel selge sisuga ja tähendusega pingutus – see on ajutine, see saab värsti läbi, tuleb vastu pidada. Täna on spurdist saanud maraton, pingutuse uudsus ehk omamoodi põnevus on kadunud ja kadunud või hääbumas on ka tähendus. Seda jama on juba pikalt nähtud, lihtsalt hambad ristis vastu pidamine ja kannatamine tundub ebamõistlikult suur, eelkõige mentaalne pingutus.
Öeldakse, et inimesed on harjumuste orjad. Täpsustan ja täiendan – me oleme keskkonna orjad. Ehk keskkond on see, mis meie käitumist kõige enam mõjutab. Ning praegu surub keskkond meid piirangutega veelgi väiksemale pinnale, seda nii füüsiliselt kui mentaalselt. Püsi kodus, ära liiguta, ära mine kuhugi – sellele automaatne vastureaktsioon on hirm, millele omakorda võib järgneda üksteise süüdistamine, riskikäitumised ja muu taoline. Märke sellest on ka juba mõnda aega näha, kui vaadata igapäevast uudistevoogu (mida ma ei soovita küll teha).
Minu ettepanek on teha midagi, mis läheb ehk esmapilgul vastu intuitsioonile, mis käsib meid igas mõttes kokku tõmmata. Ehk kutsun üles mässule keskkonna vastu. Ettepanek on sirutada ennast välja, eelkõige mentaalses mõttes. Ja kui oled juht, siis aidata end välja sirutada ka oma inimestel. Kui seda ei tee, siis võib kevadest kujuneda üks väga pikk ja emotsionaalsete kannatuste rohke ootamine.
Nüüd aga siis võtmeküsimus: mida ja kuidas siis teha? Vastus on muidugi igaühe jaoks personaalne, ent kirjutan siin viiest mõttest, pidepunktist, mida ehk on hea silmas pidada.
Igavus, tülpimus, tüdimus pole lihtsalt sõnad. Vaadates nende sisse on neil ka konkreetsed koostisosad ehk põhjused, miks me nii tunneme. Ja igavuse tunde peamised põhjustajad on kaks nähtust: kui kaob ära tähendus – ehk mida iganes me teeme, siis sellel puudub meie jaoks iva.
Ja kui kaob ära põnevus – ehk kui tegevus pole haarav, köitev, uudne, vaheldust pakkuv. Sama jama (loe: tähendust pole), erinev päev (loe: vaheldust-põnevust pole). Niisiis, küsimus on: kuidas enda elusse luua tähendust ja põnevust?
Uus oskus, uus kursus, uus eesmärk tööl, uus karjäär, uus harjumus, uus koolitus, uus raamat, uus muusikakatsetus, uus trenn, kasvõi uued riided.
Rõhk on sõnal uus, mis toob vaheldust ja põnevust, mida inimese pea väga vajab ja igatseb. Tähenduse pärast ei pea väga muretsema, see tekib tõenäoliselt pigem ajaga. Kindlasti pole aga vaja minna tähendust otsima kuhugi peenele retriidile, et hakata oma «väge» ja «päris mina» otsima. Olulisem on tegema hakkamine, millegi uue katsetamine.
Rääkimine on midagi, mida alates Freudi ja Jungi aegadest peetakse selleks võluvitsaks, mis aitab lahendada raskeid probleeme, aitab ka üle saada tagasilöökidest, mentaalsetest traumadest, stressist jne. Piisab sellest, kui räägime.
Kaasaegne psühholoogia ja neuroteadus kahjuks seda lähenemist ei toeta. Veel enam. Rasketest üleelamistest rääkimine ja peene nimega introspektsioon ehk oma mõtete ja tunnete teadvustamine võib osutuda pigem needuseks kui kergenduseks. Seda eriti pinge olukorras. Miks?
Rääkides suurtest tagasilöökidest, muredest, stressist me sageli elame üle neidsamu tundeid, mida elasime siis, kui see sündmus toimus. Veelgi enam – me elame seda sageli üle valusamalt, raskemalt ja rängemini, sest oleme sinna lisanud oma kujutlusvõimet ja uskumusi – kui me usume, et see on ikka halb, siis peab halb olema.
Ehk lihtsamalt – regulaarse kurtmisega õpetame ennast… üha paremini regulaarselt kurtma.
Rääkimise paradoks on muidugi selles, et kurtmisest võib saada harjumus ja ehkki me ei tunne seejuures ennast hästi – mõnikord jääb kehv tunne veel mitmeks päevaks kummitama – siis on meil endiselt tugev tõmme probleemidest, raskustest rääkimisele – sest vaid siis tunneme ennast elusana, siis on päris tunded! Muu elu tundub selle kõrval lihtsalt tuim kulgemine.
Mis siis aitab? Jah, rääkimine võib olla osa lahendusest. Ent sageli kaalukam osa peaks olema tegutsemine – mida ma edasi teen? Kui tegevust ei järgne, siis räägime ennast nõiaringi ehk hakkame mäletsema. Psühholoogia huvilistele soovitan sel teemal lugeda viimastel kuudel ilmunud raamatuid How Emotions Are Made ja Chatter ja pildi lööb eriti klaariks mõni aasta tagasi ilmunud The Body Keeps the Score nimeline raamat.
See on hämmastav kui palju virolooge on meil ja mujal maailmas tekkinud. Ja hämmastav-üllatav on ka see, kuidas keegi meist pole kaitstud Kruger-Dunningu efekti eest.
Kruger ja Dunning on kaks psühholoogi, kes juba paarkümmend aastat tagasi tuvastasid ühe mitte niiväga toreda seose: mida vähem inimene asjast teab, mida väiksem on tema kompetents antud teemal, seda suurem on tema isu sel teemal enesekindlalt sõna võtta.
Tõsi, päris null teadmisega inimesed tavaliselt ikka sõna ei võta, efekt hakkab tööle, kui on loetud esimene Facebooki postitus koroonast või kuuldud, et naabri tuttava sugulasel olid vaktsiini kõrvalnähud.
Päris viroloogid, kes püüavad koroona viirusest aru saada, on ka meil tunduvalt kahtlevamad oma väljaütlemistes kui Facebooki harrastusviroloogid (kes, muuseas, hämmastavalt sageli on pigem tuntud hoopis poliitikutena), kes teavad täpselt, mis on õige, mida peab kinni panema, mida avama, kuidas viirus levib ja kui hulluks asi ikka läheb. Sinna pole midagi parata, oma rumaluse ja ebakompetentsuse mäe otsas peame me kõik ära käima.
Küsimus on aga hoopis muus, küsimus on tähelepanus. Kui me elame koroona uudiste sees, lappame pealkirju edasi ja tagasi, loeme kõike, mis kätte saab ja lisame iga päev ka oma nn 5 senti väärt hüüatused diskussiooni, siis on meie tähelepanu suure tõenäosusega teemal, millest meil tegelikult pole suurt aimu ning millest me ainult arvame aru saavat. Rääkimata siis sellest, kas ja kuidas me päriselt olukorda mõjutada saame.
Energia on seal, kus on tähelepanu. Võib-olla oleks meil siiski mõistlik viia oma tähelepanu asjadele, millest me päriselt aru saame ja mida saame mõjutada. Seega, pane koroona ja negatiivsed uudised dieedile.
Saan aru, see tundub veidi nagu vastupidine soovitus sellele, et võta ette midagi uut. Ent… kas ikka on? Puhkuseks oleme harjunud pidama töö mittetegemist. Ent see pole puhkus. See ongi «töö mittetegemine». Mittemidagi tegemine on aga just see, mida oleks ehk praegu mõistlik vältida. Põhjus peitub meie peades. Õigemini selles, kuidas pea töötab.
Nimelt on ajul olemas nn püsiseisund, kus me veedame kolmandiku kuni pool oma ärkveloleku ajast. Mõistagi on tore kuulata nõuandeid stiilis – ela olevikus, püsi hetkes – ent see lihtsalt ei lähe kuidagi kokku sellega, mida meie pea päriselt teeb ja teha tahab.
Ehk niipea, kui tekib nö mittemidagi tegemise hetk ja see on korduv ja pikaajaline, liigub meie tähelepanu automaatselt püsiseisundisse ehk me läheme ära olevikust ja hakkama tegelema peamiselt enda peale mõtlemisega. Introspektsioon, öeldakse selle kohta peenemalt.
Kuidas mul läheb? Mida ma tunnen? Mida ma mõtlen? Kõik justkui süütud ja toredad küsimused, mida küsides loodame enda seest leida oma sisemise coachi, ent pinge olukorras leiame sealt hoopis tõenäolisemalt oma sisemise kriitiku. Ja see kriitik juba ei halasta…
Seega, võta puhkust, aga konkreetse eesmärgiga, sihiga, plaaniga. Nii et puhkusel oleks tähendus. Ja teiseks, võta puhkust nii, et pea saaks vaheldust. Ja vaheldust saab pea eelkõige siis, kui vahetad keskkonda. Annan endale ka aru, et praegu reisimisest rääkida on veidi nagu kohatu, ent äkki ikka on võimalik teha kiirvisiite maale, metsa, mere äärde.
See on minu lemmik. Jah, see pole ilmselt pommuudis, sellest on palju räägitud ja see päriselt ka töötab. Tänapäeva psühholoogia väidab, et regulaarsest füüsilisest liikumisest on sageli enam kasu kui tablettidest, lihtsalt rääkimisest rääkimata. Põhjus on üsna lihtne.
Seega, siht on teha selge muutus. Ent mitte väiksemaks, nagu piirangute peale keeramine eeldaks, vaid suuremaks. Vähemasti mentaalses mõttes.
Inimese keha on otseselt seotud sellega, mida me tunneme. Keha on parim ja ka lihtsaim viis oma meeleolu ja emotsioonide mõjutamiseks. Nn roomaja aju tegeleb baasvajadustega – väsimus, nälg, seks, hingamine ja nende puudusest või üleküllusest tingitud afekti seisunditega. Afektid aga on just need emotsioonide eelsed seisundid – kui me oleme väsinud, siis tõenäoliselt on ka emotsioonid hallimates toonides. Kui kõht on täis, siis oleme avatumad, heatahtlikumad jne. Füüsiline liikumine on oluline osa baasvajadustest.
Liz Barret, maailma üks tuntumaid eksperte emotsioonide teemal, on andnud oma väga konkreetse soovituse, mida teha stressi ja tagasilöögi korral. Ta ei soovita hakata seda analüüsima või ka enda sisse vaatama. Barret ütleb: esimene asi, mida peaksid tegema, on, liigu ja liiguta. Keha annab nii peale märku, et oleme elus ja läheme edasi. Ja eriti hea, kui saad liikuda ja liigutada looduses.
Seega, siht on teha selge muutus. Ent mitte väiksemaks, nagu piirangute peale keeramine eeldaks, vaid suuremaks. Vähemasti mentaalses mõttes.
Milline on aga on see tunne, kui teed midagi, mis läheb vastu tavaloogika ja keskkonna signaalidega (ja mis pole riskikäitumine halvas mõttes)? Tahad kogeda? Tee nii:
1. Kirjuta endale suurelt ekraanile ÄRA TÕUSE PÜSTI!
2. Nüüd loe seda häälega 5 korda ja … tõuse iga kord kui loed, püsti (ära muretse, keegi niikuinii ei näe sind :-)). Ehk käitu risti vastupidiselt sellele, mida keskkond käsib sul teha.
Mis tunne oli? Kui sa vähegi sarnaned ülejäänud inimkonnaga, siis pigem tulevad tõenäoliselt pähe sõnad nagu veider, lõbus, põnev jne. Ja need on palju parema kõlaga sõnad kui igavus, tülpimus ja tüdimus.