:format(webp)/nginx/o/2021/02/23/13646104t1hec00.jpg)
Kõige kõvemad võimekused, mida juhtide puhul võiks arendada, on mõnikord just need, mis tunduvad liiga «pehmed», et neist üldse juttugi teha. Sest juhtimine on karmide meeste ja naiste ala. Või kas ikka on, kirjutab koolitaja ja coach Raimo Ülavere oma blogis.
Mida teeb juht, kellel on enesekindlust ülegi, ent kellel puudub võime olla heas mõttes alandlik – kuulata teisi, olla avatud, õppida? Või kuidas räägitakse pärast karjääri lõppemist juhist, kellel oli suurepärane võimekus inimesi mobiliseerida, mingi ürituse nimel enda taha saada, ent kellel oli kesine võimekus inimestele kaasa tunda? Ja milliseid inimesi puudutavaid otsuseid teeb julge ja otsusekindel juht, kui tal pole teragi empaatiat? Kui on ambitsioon, aga puudub moraal? Kui on enesedistsipliin, ent pole ausust? Ja nii edasi.
Meenuvad dopingupatused treenerid-sportlased, hoolimatult sõnadega ringi käivad poliitikud ja juhtidest antikangelased mitmetes korruptsiooniskandaalides. Kes lähevad ajalukku mitte sellega, mida nad saavutasid ja olulist ära tegid, vaid sellega, kui nirult nad inimestesse suhtusid ja mil viisil petta proovisid. Pole just tore pärandus, millele tagasi vaadata…
Lugesin hiljuti Jim Loehr’i mõni kuu tagasi ilmunud raamatut «Leading with character» ja mulle väga meeldis. Loehr on mitmekümne aastase kogemusega coach USAs, kes teeb tööd tippjuhtidega ja tippsportlastega (teiste seas coachinud 17 maailma oma spordiala nr 1-te, tennisistidest kiiruisutajateni). Loehri metoodika keskendub eelkõige just nende «pehmete» võimekuste arendamisele. Nii juhtide kui sportlaste puhul. Sest, väidab Loehr, oma isiksuse moraalsete võimekuste arendamises on peidus suurim potentsiaal ja kus toimuvad suurimad muutused. Mida ta silmas peab?
Loehri nägemuses on igasugune isiksuse võimekus arendatav, seda on võimalik vaadata analoogselt keha muskliga. Musklit on võimalik treenida, eelkõige tähendab see konkreetsele musklile tähelepanu osutamist, selle teadlikku kasutamist, treenimist. See nõuab aega, energiat, järjekindlust, plaani. Täpselt nagu tavapärases arusaamas muskli treenimisel. Sellest mõttest on ilmselt lihtne aru saada.
Ent sellest põnevam on see, kuidas Loehr isiksuse nn karakteri muskleid jaotab. Ehk tema sõnul on mistahes isiksuse karakter väljendatav kahe erineva, ent omavahel siiski seotud võimekusega.
Esiteks on olemas n.ö tulemusvõimekused. Need on nähtused nagu enesekindlus, fookuse hoidmine, julgus, distsipliin, vastupanuvõime, ambitsioon, positiivsus jne. Ehk need on arendatavad isiksuse omadused, mis viivad tulemuseni, ilma nendeta pole võimalik suuri asju teha ja saavutada. Need on need võimekused, omadused, mis aitavad inimesel oma potentsiaali realiseerida – teha ära suurepärane võistlus, juhtida eduka tulemuseni projekt või panna kokku ambitsioonikas strateegiline plaan.
Oluline on siinkohal aga märkida, et ükski nendest tulemusvõimekustest ei ole seotud moraalsete hinnangutega – suurepäraseid tulemusi võib saavutada ka üle laipade minnes, pettes, valetades või teiste inimeste usaldust kuritarvitades. Ja küllap me kõik teame inimesi või juhte, kes on vähemasti osaliselt on nii ka tulemusi saavutanud. Alates Mati Alaverist, Andrus Veerpalust ja Lance Armstrongist kuni Villu Reiljani, Harvey Weinsteini või minupoolest ka Donald Trumpini. Kõigil neil on olnud ja on olemas võimekused, et teha ära suurepärane tulemus.
Loehri sõnul on aga olemas ka teistsugused võimekused, need mis on seotud meie moraali ja eetikaga. Ehk mis näitavad oma mõju eelkõige seeläbi, kuidas me suhtume ja käitume teiste inimestega. Kui tulemusvõimekused on kitsalt suunatud edukale asjade ära tegemisele («mida» me tahame saavutada), siis moraalsed võimekused annavad ette raamistiku, konteksti, kus me oma toimetamistega teiste inimeste suhtes asume («kuidas» me tahame saavutada). Need on võimekused nagu lahkus, kaastunne, suuremeelsus, ausus, tänulikkus, armastus, empaatia jne.
Ning Loehri väide on selge ja lihtne: selleks, et realiseerida oma potentsiaal – valdkonnast, teemast, positsioonist sõltumata – nii, et sellest jääks positiivne ja nähtav jälg, on hädavajalik teha asju mõlemaid võimekuse tüüpe silmas pidades.
Enesekindlus ilma heas mõttes alandlikkuseta on arrogants. Otsusekindlus ilma empaatiata võib viia psühhopaatse käitumiseni (kui tagajärgedest ja teistest inimestest ei hoolita), järjekindlus ja ambitsioon ilma suuremeelsuse ja usalduseta jätab inimese teekonnale üksi käima (meenub Hiina vanasõna: üksi liigud kiiresti, koos aga kaugemale), kindlameelsus ilma kaastunde ja armastuseta võib viia aga vaid kibestunud ja kannatusi ning võitlusi täis eluni (meenub Andres Tõde ja õigusest).
Muuseas, tähelepanu ja ettevaatust. Moraalsete võimekuste mõju kahanemine toimub tavaliselt pigem märkamatult, väikeste sammudega. Analoogia: sõidame autoga, ületades piirangu kiirust 5-10km/h (tuleb tuttav ette?). Siis aga saabub kord, kus meil on jube kiire – vajutame korralikult ja ületame kiirust 20-30 km/h. Midagi hullu ei juhtu, trahvi ei saa. Ja see kogemus annab meile alateadlikult märku, et nii ju saab päris hästi teha. Ning me hakkamegi üha enam «vajutama», kuni meist võib saada patoloogiline kiiruseületaja, kes ise enam ei märkagi, et rikub räigelt kiirusepiirangut. Sest nii tundub ju päris normaalne, ma ju ei võta kelleltki midagi ära ja midagi pole juhtunud, trahvi saan ka vaid paar korda aastas ja … meenub «Saaremaa surmakutsariks» ristitud mees, kes istub hetkel kohtus mõrvasüüdistusega.
Seos juhtimisega? Mölakaks, parafraseerides Stanfordi ülikooli professorit Bob Suttonit (ka eesti keeles ilmunud toreda raamatu «Kuidas mölakatega toime tulla» autor), ei sünnita, selleks ikka kasvatakse. Samm-sammult, üks samm korraga. Kärpides ja pügades karakteri moraalseid võmekusi.