/nginx/o/2011/07/22/679648t1h51b5.jpg)
Üks kõige rohkem levinud kontrollfriikluse põhjus on see, et juhil pole õrna aimugi, kuhu ja miks ja mismoodi peaks edasi minema, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere oma blogis.
Kui juht nõuab: «Näita tulemust!», siis pole tal aimugi, kuidas edasi minna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti väljendub see kontrollitegevustes ning nõudmises oma inimestelt: «Näita tulemust!»
«Kaunis sageli jääbki see abstraktseks nõudmiseks, millega inimesel pole midagi peale hakata,» tõdes Ülavere. «Eee, et millist tulemust? Mis ajaks? Juhi ’parim panus’ on seejuures töötaja närvi ajamine, millele järgnevad eksimused ja nn set-up-to-fail sündroom.»
«Ja samas on ka juhte, kes on kuulnud juhtimisest läbi eesmärkide püstitamise ning mõistagi ’püstitavad’ siis töötajale ka eesmärgi: ’Tõsta käivet 10 protsenti!’ või ’Tööta paremini!’,» lisas Ülavere. «Ma ei hakka rääkima siin eesmärkide mitmetähenduslikkusest ning selle negatiivsest mõjust tegevusele.»
Sageli ei ole need eesmärgid koolitaja sõnul kuidagi seotud konkreetse inimese töö olemuse ja sisuga, rääkimata sellest, et inimene oleks selle eesmärgiga kuidagi emotsionaalselt seotud.
«Olen väga kaugel sellest, et taandada juhti rollist eesmärkide ja sihtide püstitamine. Olen kaugel ka sellest, et taandada juhi rollist kontrolli funktsioon. Kuid olen väga seda meelt, et juhtimine ei tähenda käsulaudade välja andmist ja marulist mikromanageerimist ning kontrolltegevust,» selgitas Ülavere. «Seega, kui järgmine kord näed sellise stiiliga juhti, siis võid julgelt püstitada hüpoteesi sarnaselt minu kunagise juhi juhtumiga – tal pole aimugi, kuhu ja miks peaks edasi minema.»