IMF rahvusvaheliseks!

Christine Lagarde. Foto: SCANPIX.

Et Dominique Strauss-Kahn lahkub nii õnnetult ja ootamatult, ei osanud keegi ette näha. Õnneks pole võitlus tühjaks jäänud tooli pärast eriti inetuks kiskunud.

Juuni lõpuks on uus juht paigas ja üsna kindlasti pole seekord tegemist meesterahvaga. IMF tuleb tüürida läbi suurte muutuste – alustades sellest, kuidas edaspidi juhte valima hakatakse.

Et juhivahetus seekord kähku käis, on ka ainus asi, mis kiitust väärib.

Arengumaad juba kahtlustavadki, et eurotsoon kohtleb IMFi kui hoiupõrsast, kust võlakriisi tarvis raha saab koukida.

Vaatamata kunagistele (ebamäärastele) lubadustele, et Strauss-Kahn jääb viimaseks «paikapandud» eurooplaseks, on Euroopa taas värbamisprotsessi üle kavaldanud – Prantsuse rahandusministri Christine Lagarde’i kasuks.

Kõikide, ka Lagarde’i enda jaoks olnuks parem, kui ta saanuks ametisse ehtsa ja ausa konkursi tulemusel.

Järgmine kord peavad asjad käima teisiti. Kandidaatide geograafilise päritolu asemel peab tähelepanu keskenduma nende programmidele IMFi tegevuse osas. Juhikandidaadid peavad esitama palju detailsemad plaanid kui seekord.

Liikmesriigid ei tohi aga protsessi õõnestada – nagu tegi seekord Euroopa, õnnistades oma kandidaadi sisse juba enne, kui täisnimekirjale kriips alla sai.

Järgmine juht – eriti kui tegemist on Lagarde’iga – võlgneb vaesematele ja keskmise sissetulekuga riikidele palju, muuhulgas tuleb tal kindlasti tagada parem protseduur oma mantlipärija valimiseks.

Ja alustada tuleb juba tänavu, sest varsti saab otsa asedirektori John Lipsky ametiaeg.

Uus juhtkond peab ühtlasi tagama arengumaadele järjest suurema mõju organisatsiooni juhtorganites.

Kõige kiirem on poliitilise otsusega: kuidas tulla toime olukorraga, kus fond on niivõrd sügavalt eurotsooni kaasatud?

Raha on euroalasse antud erakordselt palju. Mis tähendab ühtlasi seda, et IMF peab enneolematult palju tegelema riikidega, mis pole üksnes rikkad, vaid kuuluvad rahaliitu, mille näol on tegemist Euroopa lähiajaloo kõige ambitsioonikama integratsiooniprojektiga.

Kui IMFil oleks ka väljaspool Euroopat sarnased summad mängus olnud, poleks Kreeka-taoliste projektidega ilmselt riskeeritud.

Rahaline risk on, tõsi küll, pigem mõtteline kui reaalne: isegi kui programmid lõpevad pisarates, aitavad tugevamad euroriigid IMFi kindlasti jalule.

Kaalul on aga ka reputatsioon.

IMF ei saa endale lubada seda, et teda peetakse Euroopa tagatisfondiks, mille garantideks on miskipärast ka riigid teistest maailmajagudest.

Aga iga korraga, kui IMF jälle eurotsooni raha suunab, see mulje süveneb. Nagu nüüdki, mil fond taas järele andis ja tõotas Kreeka programmi täiel määral rahastada ka järgmised 12 kuud.

Järgmine tegevjuht peab leiutama viisi, kuidas eurotsoonist etapiviisiliselt väljuda.

Muidu läheb nii, et teised riigid leiavad oma probleemidele muud lahendused. Regionaalselt. Ja on täiesti reaalne, et IMF hakkab marginaliseeruma.

Oma loogika selles oleks. Regionaalsed skeemid nagu näiteks Chiang Mai algatus on mänginud kasulikku rolli finantsprotektsionismi vastu võitlemisel.

Samas saab maailmamajanduse suuremaid väljakutseid lahendada vaid globaalselt ning siin on IMF asendamatu.

Näiteks võib tuua olukorrad, kui paigast läheb ära globaalne makromajandus, nii kaubanduse struktuur kui finantsvood. IMFi tehnilisest oskusteabest makromajanduspoliitika koordineerimiseks küll ei piisa, kuid vajalik on ta sellegipoolest.

Kellelgi teisel pole sellist võimalust hoida silma peal rahvusvahelistel finantsvoogudel, osutada kitsaskohtadele ning teha ettepanekuid ebaseaduslike voogude (nt piiriüleste maksupettuste) tõkestamiseks.

Ja erilist seiret väärib USA dollari roll olukorras, kus üha enam majandus- ja finantstehinguid toimub arengumaade vahel, minnes täielikult mööda globaalmajanduse tuumikust.

Seega: kui IMFi poleks olemas, tuleks ta välja mõelda. Aga ta on olemas ja tuleb lihtsalt ümber teha – selliseks, et suudaks hallata majandusliku võimu üleminekut arengumaadesse.

Järgmine boss peab tõestama, et IMF kavatseb olla kasulikum kõigile liikmetele ega kooguta vaid ühe konkreetse kandi ees.
 

Copyright The Financial Times Limited 2011.